|
 |
26.04.2005 00:01 Vilja Kohler, reporter Leidsin pesast väljakukkunud linnupoja ja tõin ta koju, aga ei tea, mida nüüd peale hakata, aidake! Selliseid telefonikõnesid saavad igal kevadel ja suvel nii Tartumaa keskkonnateenistuse töötajad kui ka Eesti Ornitoloogiaühingu liikmed. Tundub uskumatuna, kuid asjatundjad paraku ohkavad selliste helistajate peale, selle asemel et rõõmustada. «Enamasti ei vajanud need «päästetud» üldse abi, nad polnud hädas,» põhjendab ohkamist Eesti Ornitoloogiaühingus linnuhoiualade ja andmebaaside alal töötav Andrus Kuus. «Kahjuks sekkusid inimesed täiesti asjata.» Kuidas siis nii? Mõistus ütleb, et kui lennuvõimetu linnupoeg on pesast väljas, siis vajab ta ju abi? Õigel ajal omapäi «Ega ikka vaja küll,» rõhutab veel kord Eesti Ornitoloogiaühingu liige, Eesti Põllumajandusülikooli keskkonnainstituudi vanemteadur Vilju Lilleleht. «Paljud linnupojad lahkuvadki pesast enne lennuvõimeliseks saamist.» Näiteks kodukaku ja kõrvukrätsu pojad, kes väga sageli «päästetuks» osutuvad, ronivad vähemalt nädala või pisut rohkemgi enne tuule tiibadesse saamist mööda pesapuu oksi. Oksalt oksale ronides juhtub aga ikka, et väike kohmakas tegelane kukub puu otsast lihtsalt alla. Kojuviimise asemel tuleks allakukkunud pisike öökull upitada tagasi puu otsa või viia ta koerte, kasside ja vareste eest leiukoha lähedale varjulisse kohta. Pimeduse saabudes, kui täiskasvanud kakud hakkavad tegutsema, leiavad nad siis oma poja toidumangumise viiksumise järgi üles. Enne lendama hakkamist tulevad pesast välja ka väikesed rästad. Nemad võivad taimestiku varjus peidus olla kuni viis päeva, sel ajal toidavad poegi endiselt vanemad, tulles kohale järelkasvu näljakisa peale. Noored kiivitajad veedavad aga põllul toitu otsides lausa mitu nädalat, enne kui saavad lennuvõimeliseks. Seega: enne kui sekkuda looduse majapidamisse, tuleb kindlaks teha, kas linnupoeg on hüljatud või ei, toonitab Andrus Kuus. Kui suleline on niiskete, täiesti avatud silmadega, liikuv ja püüab inimese eest põgeneda, siis pole tegu hüljatuga. Õigel ajal pesast lahkunud, kuid inimesele abituna tunduv linnupoeg teeb kinnipüüdmisel kõva kisa ja on käes hoides soe. Sellise linnupoja kõht on sagedasest toitmisest prunnakas. Kuid mõnikord on pesa all loid, poolavatud või täiesti suletud silmadega tugevalt kõhnunud ja kättevõtmisel külmana tunduv linnupoeg, kelle sulestik on ilmselgelt alaarenenud. Sel juhul on enamasti tegu hüljatuga. Aita pessa tagasi «Paljud väikesed kukuvad ise pesast välja, nad sagivad seal ju ringi,» ütleb Vilju Lilleleht. «Võib juhtuda sedagi, et pesa peale kaklema läinud teisest liigist lind lükkab seal olnud pojad välja. Ja kui pesas on käopoeg, siis tõukab tema teised üle serva.» Ornitoloogide sõnul on parim, mis inimene selles olukorras teha võib, upitada linnupoeg pessa tagasi. «Udusulis linnupoja üleskasvatamine kodus on väga vaevaline ettevõtmine,» selgitab Andrus Kuus. «Tuleb arvestada sedagi, et kodus üleskasvatatud linnud ei saa iseseisva eluga hakkama, nad jäävad elu lõpuni inimesest sõltuma.» Vilju Lilleleht lisab, et kui pesast on välja kukkunud toonekure poeg, siis peaks inimene talle kindlasti appi minema. «Kui pole võimalik toonekure poega omal jõul pessa tagasi viia, siis ei peaks olema patt ka päästeameti väljakutsumine,» soovitab ta. Päästeamet tuleb appi ka sel juhul, kui inimene leiab küll elus, kuid abitusse seisu sattunud linnu või looma, ütleb Tartumaa keskkonnateenistuse juhataja Jalmar Mandel. «Näiteks autolt löögi saanud, kuid ellu jäänud kajakast või teab mis põhjusel tiiva murdnud tuvi pärast tulebki esmalt helistada päästeameti numbril 112,» õpetab ta. «Nemad toimetavad viga saanud linnu või looma loomaarsti juurde, kes otsustab, kas teda on mõtet ravida või ei.» Kui Tartus on tänaval aga surnud loom või lind, siis tuleb helistada heakorratelefonil 1789. Lindudeta linna pole Kuid mida ette võtta vägagi elus lindudega, kes linlaste elu segavad? Tartlased on keskkonnateenistusele kurtnud nii terroriseerivate hakiparvede kui ka otse magamistoa akna all kella kolme ajal öösel laksutava ööbiku üle. «Kui linlane soovib, et tema kodukohas oleks tükike loodust, rohelist, siis tuleb tal leppida sellega, et siin elavad ka linnud,» rahustab Vilju Lilleleht. «Kui linnas kasvaksid üles inimesed, kes pole loodusega üldse kokku puutunud, tooks see ühiskonda probleeme – need inimesed ei oskaks teistega arvestada.» Sellepärast ei ole mõistlik ega ka võimalik linnas linde vältida. Aga kui näiteks lasteaeda hakkab linde kogunema elu häirivalt palju, tuleks kõigepealt välja selgitada põhjus. Selleks võib olla näiteks toit, aga ka raskem juhtum – neile lihtsalt meeldib seal. Viimane pole siiski lootusetu olukord, sest linde on võimalik targalt ja neid säästvalt harjumuspärasest kohast minema peletada. «Näiteks Tallinna prügilas on lindude peletamiseks kasutatud laserikiiri,» selgitab Vilju Lilleleht. «Alguses see aitab, hiljem linnud aga ilmselt harjuvad.» Ara loomuga hakkide tõrjumiseks võib kasutada pürotehnikat või proovida neid peletada lindilt lastava haki hoiatushäälitsusega. Linde hirmutavad ka suured õhupallid ja puude otsa seatud läikivad asjad. «Aga kindlaid käitumismalle lindude peletamiseks ei saa anda,» rõhutab Lilleleht. «Tuleb lihtsalt katsetada. Oleks väga hea, kui linnas oleks selle töö peal kindel inimene.» Jalmar Mandel lubab, et keskkonnateenistus kirjutab projekti ja võtab seda ellu viima ametisse bioloogiatudengi, kes hakkab otsima inimesele liiga külje alla tikkuvate linnuparvede peletamise võimalusi.
|
|||||||
|
