Hiljuti sattus mulle kätte Linnaleht, kus üks tuntud Tartu koolijuht pahandas: õpilased käivad liialt sageli õppetöö ajast reisimas ja õppeedukus kipub kannatama. Mõnigi kool on välja andnud karmi käskkirja, keelates isegi mõni päev enne veerandi lõppu ekskursioonidele mineku. Kas lauskeelul on mõtet? Hinded on välja pandud, sisulisest õppetööst pole enam juttu. Ilmselt tahab direktor võimu näidata, ei rohkemat. Oma tuttavatelt olen kuulnud, et sellised keelud puudutavad enamasti meie eliitkoole, kus suurem tähelepanu erinevatel näitajatel. Õnneks annavad siiski tooni arusaajad pedagoogid ja koolijuhid, kes paar päeva enne veerandi lõppu õppurite ekskursioonile lubamises suurt probleemi ei näe. Plusse on rohkem Viimastel aastatel rahva paranenud elujärg on suurendanud individuaalturismi, vanemad võtavad keset talve või hilissügisel üha sagedamini lapse kaasa nädalasele puhkusele soojal maal. Käiakse meelissihtkohtades Egiptuses, Kanaaridel ja Tenerifel. Seega võetakse sõidud ette keset õppeveerandit. Ilmselt just need käigud pahandavadki osa koolijuhte. Kui on tegemist tubli õppuriga, kes nädalase mahajäämuse usinasti hilisemate testide ja kontrolltöödega järele teeb, ei tohiks pahandamiseks põhjust olla. Mida suuremad on õppuril silmaringi avardamise võimalused, seda küpsema ja erudeerituma isiksuse me tulevikus saame. Kui laps on harjunud maast madalast vanematega kaasas käima ja tajunud erinevaid olukordi, mida reisidel ikka ette tuleb, ei jää noor inimene ka edaspidi hätta. Võõrsil tajub laps selgesti, kui vajalik on näiteks võõrkeele õppimine ja oskamine. Tavalises koolitunnis sellest alati aru ei saada ja pahatihti küsitakse, milleks mulle seda keelt üldse vaja on. Paljud vanemad on kinnitanud, et reiside ajel on pojal või tütrel nagu iseenesest suurenenud huvi võõrkeelte vastu. Meie kooliajal jäid kauged maad ja keele praktiseerimine unistuseks, õppimine oli passiivne ja lehelugemine piirdus vaid Morning Stari või Wochenpostiga. Praegusel põlvkonnal on võimalus omandatut maast madalast praktikas proovida mis tahes maailma nurgas. Ministeeriumi ametnikud ja koolijuhid, kes keeldusid välja mõtlevad ja soovitavad reisida vaid vaheaegadel, elavad justkui teises maailmas: pilk turismifirmade kataloogidele kinnitab, et vaheajal on reisimine oluliselt kallim kui muul ajal. Hinnavahe võib olla koguni kahekordne. Vaheajal ei tee ükski turismifirma soodustusi, sest toode läheb kaubaks nagunii. Lihtne arvutus näitab, et rahaline võit nn madalhooajal tuleb kahe lapsega reisivale perele enam kui 10 000 krooni – ametnikud võiksid katalooge sirvida ja hindu kõrvutada. Milleks susserdada? Sügis- või kevadvaheajal pole alati kindelgi, kas soovitud reisi saab. Kui õnnestubki midagi sobivat leida, siis võib äkki selguda, et saadaval on vaid krõbeda hinnaga hotellid. Enamik meie lapsi satub aga kooliajal reisima just n-ö viimase hetke pakkumistega, mille puhul ema või isa langetab pere eelarvet mõjutava otsuse tundidega. Kõikvõimalikud põnevad ja elamusrohked ettevõtmised pikema reisi jooksul mõjutavad või parandavad laste ja vanemate läbisaamist. Ning on veel üks tahk: kui mõni laps kodus rahanumbrit eriti ei tunne ning kipub mõttetult kulutama, siis võõrsil käiakse vanemate antud taskurahaga palju hoolikamalt ümber. Seegi kogemus on oluline hilisemate iseseisvate, nii vajalike majandamisoskuste kujundamisel. Tegelikult, ega ükski kavandatud reis tegemata jää, sest märkimisväärse rahasumma juba ohverdanud vanemad on nutikad. Tänane tegelikkus on see, et vanem kirjutab koolist puudutava aja kohta tõendi kas ise või hangitakse see arsti käest – laps oli haige. Eks see haigus tundu kummaline küll, kui nädal hiljem ulatab õpetajale tõendi päevitusest jumekas laps. Nii et milleks susserdada, parem olgu kõik aus ja avalik, loodetavasti on selle poolt ka haridusametnikud ja koolijuhid. Erandeid saab ja võib teha, kuni ei teki kuritarvitamisi. Minu meelest pole midagi hullu, kui õppeaasta jooksul käib laps koos vanemaga korra võõral maal. Ka peab vanem hoolitsema selle eest, et õppetükid saaksid järele vastatud. Kui õppur õpetajale enne reisi antud lubadust murrab ja jätab kontrolltööd ning testid tegemata, siis olgu küll kuri karjas ning järgmisel korral ei tasu enam loota kooli või õpetaja vastutulelikkusele. Vanematega koos reisimist saab kool lubada ja peakski lubama vastastikusel kokkuleppel kord õppeaastas, mitte rohkem, siis on direktsioonil õigus sekkuda. Nagu paljude muudegi asjade puhul, tuleb siingi tõdeda, et keelamine on kõige lihtsam, ent tulemus võib olla soovitule vastupidine. |
Kõik tänased
