Kaks kuud tagasi koondusid emad, kelle lastel polnud lasteaiakohta. Arutasime, mida teha, sest 2–4-aastased lapsed tahavad juba koos mängida, emad aga saaksid sel ajal kas töötada või ülikooli lõpetada. Linn pakub meile heal juhul (ja mitte kõigile) kohta 2009. aasta lõpuks Annelinna uude suurde lasteaeda. Kui elame näiteks Tähtveres või Vaksali tänavas, siis miks peaksime viima oma lapse kõige kaugemale linna teise otsa suurde rühma, kus lapsel võib tekkida stress või võib ta saada nakkuse? Pealegi tuleks sõita autoga, lisades oma osa ummikutesse ja keskkonna reostamisse.Niisiis leidsime lahenduseks alternatiivse tee – päevahoiu. Linn rahastab kuigivõrd ka seda teenust ja lapsehoidja kutseeksameid läbinuid on juba päris palju. Jõudsime raha juurde Milles asi, teeme ära! Uurisime kulusid ja tulusid ehk otsustasime aidata iseennast ja linna, tekitades ise oma lastele kohad, mida neile muidu ei jagu. Olgu muuseas öeldud, et linnal on tegelikult kohustus igale lapsele lasteaiakoht tagada. Seega peaks planeerima linnaeelarvesse raha kõigi siin kasvavate laste tarvis. Praegu on raha planeeritud vaid neile lastele, kellele kohtigi jagus, ehk siis munitsipaallasteaias käivatele lastele. Praegu maksab linn lasteaialapse kohta keskmiselt 3000 krooni kuus. Teisisõnu võib seda nimetada pearahaks, millele lisanduvad tasuta ruumid, sest lasteaiad asuvad linnale kuuluvates ruumides. Kahjuks jõudsime meie oma päevahoiu arvutustega enam-vähem samasse seisu, mis oli paljudele meist põhjuseks, miks me oma lapsi siiani polnud eralasteaeda saanud panna – liiga kallis hind lapsevanemale. Linn on otsustanud, et päevahoiulastele makstakse pearaha küll, aga vaid 1400–2100 krooni kuus. Ent mitte seda 3000 krooni. Aga miks ei peaks lapsehoius käiv laps saama raha võrdselt lasteaialapsega? Küllalt on vastuarvajaid, kelle meelest see pearaha ei peakski võrdne olema, sest haridust hoius ei antavat. Hoius olevat kasvatajad, aga lasteaias ju õpetajad. Ma olen kasvatusteadlane, kes olnud lasteaias praktikal, ja ma küsin täiesti siiralt: mis haridust jagatakse lasteaia sõimerühmas? Mis on see, mida hoidja 2-3-aastasega ei oska teha, aga lasteaiaõpetaja oskab? Loogika ja kogemus ütlevad, et lapsele on vaja toredat hoidjat, kelle süda on lastele avatud, lisaks on hea, kui ta oskab ringmänge ja regilaule. Mida laps vajab Räägime veidi vanematest lastest, räägime kooliküpsusest ja eelkooliharidusest. Jälle aitab mind mu pedagoogiline haridus: kooliküpsust näitavad oskus pliiatsit käes hoida, oskus jutustada ümber kuuldud lugu, oskus reageerida palvetele ja korraldustele. Kooli tulev laps võiks tunda tähti, teada oma aadressi, osata ise süüa lusika ja kahvliga, soovida suhelda teiste laste ja õpetajaga. Tegelikult ei näe raamõppekava ette laste lugemis- ja kirjutamisoskust enne kooli, vaid valmisolekut nendeks tegevusteks ehk teisisõnu lapse psüühiliste protsesside ja kõne eakohast arengut. Viitaksin siinkohal arutelule Õpetajate Lehes (24.03.2006): mida rohkem laps räägib, seda paremini areneb kõne. Kuidas on meie lasteaias ja -sõimes tagatud igale lapsele rääkimisvõimalus, arutlevad artikli autorid Tiiu Puigi ja Lee Laurimäe. Suhtlemises täiskasvanuga ja teiste lastega teeb laps end arusaadavaks kõne abil. Nad jõuavad retoorilise küsimuseni: kas meie koolilaste kidakeelsuse ja kohati ka korralduste mittemõistmise üks põhjusi ei peitu mitte lapseeas, kus neil puudus võimalus rääkida täiskasvanutega nii palju, kui kõne arenguks vaja oleks olnud? Ja seepeale ma küsin: kas päevahoid pole viimaks isegi sobivam keskkond kooliküpsuse omandamiseks? Kõike seda, mida laps enne kooli vajab, annab ideaalselt õpetada väiksemate rühmadega päevahoius, kus on tavaliselt viis-kuus last ning täiskasvanul on aega igaühte kuulata (võrdluseks: suure lasteaia rühmas on 24 last kahe kasvataja peale). Hoiurühmas saab ka tähti õpetada, värvida ja meisterdada. Saab samamoodi lehti korjata ja tõruloomi teha, laulda ja takti lüüa. Kaasatud vanemlus Tulevikus plaanivad osa meie rühmi hoida ühe kasvataja palga kokku nii, et lisaks ametlikule hoiule hoiame ise kordamööda lapsi kord nädalas pärastlõunati. Kõigil meil on oma eripära – kes oskab laulda, kes maalida, kes joonistab lastega mustreid –, lapsed saavad vanematega koos olla ja tekib suur oma rühma tunne. See ongi kaasatud vanemlus, mis toetab lapse enesekindlust ja positiivsust! Ja isegi kui te pole minuga nõus, kas te siiski ei arva, et lapsevanematel võiks olla õigus valida: pisike hoid või suur tavalasteaed. Las vanemad ise otsustavad, kuhu oma lapse panevad, ja las linn toetab mõlemat valikut võrdse pearahaga. Nagu meie arvutused näitavad, tuleb lastehoid (koos 5–7 last) emale-isale tavalasteaiast ikkagi kallim, ka siis, kui saaksime linnalt suure lasteaiaga võrdsed pearahad. Aga see oleks juba lapsevanema valik: kas panna laps suurde lasteaeda ja maksta 700 krooni kuus või panna päevahoidu ja maksta näiteks 1400 krooni. Jälle – las lapsevanemad otsustavad, aga seda võrdse pearaha tingimustes. Kui Tartu on laste- ja noortesõbralik linn, siis kas me ei võiks luuagi sellise uuendusliku suhtumise, olla pioneerid ja ärgitada veel rohkem perekesksust, lastekesksust! Samal teemal: lastehoid, TPM, 28.02., 29.02., 11.03., 13.03. |
Kõik tänased
