Jüri Sasi, Toomas Kapp, Toomas Noorem, Krista Kruuv, Verni Loodmaa, Tarmo Noop, isegi Urmas Paet ja Keit Pentus. Neid nimesid on Tartu peal veeretatud, kui jutuks võimalik uus linnapea praeguse lahkumisel riigikokku või valitsusse. Aga olgu, need nimed ei ole hetkel veel olulised.

Loomulikult ei sõltu see tulevik vaid Jänesest endast, paljutki otsustatakse tema eest koalitsioonikõnelustel (kas Reformierakonna kätte jääb kultuuriministri koht, mida Jänesega on eelkõige seostatud ja mida Jänes ka ise nii väga soovib).

Muidugi võib siin arutleda, miks riigikogu valimistel väga suure mandaadi saanud Jänes suhtub nii üleolevalt riigikogu liikme rolli ja näeb enda tulevikku vaid täidesaatvas võimus ehk valitsuses («Ressurss jääks kasutamata, kui ma riigikogus ainult nuppu vajutaksin,» on Jänes justkui möödaminnes andnud hinnangu riigikogu liikme tööle ja oma võimetele). Aga olgu, ka see pole hetkel oluline.

Olulisem on Laine Jänese enda sisemine otsus: kas jätkata linnapeana või minna suurde poliitikasse?

Kaks ja pool aastat Tartu linnapeana on Jänesele olnud väga pingeline aeg. Justkui rahulik ja stabiilne Tartu on ühtäkki osutunud üsna suureks probleemidepuntraks.

Ühelt poolt pole Tartus olnud võimusegadusi nagu mõnes teises linnas. Reformierakond on siin kindlalt võimuliider ja see annaks justkui võimaluse rahulikult ja kindlalt linna arendada.

Teiselt poolt aga on viimaste aastate jooksul Tartus esile kerkinud hunnik probleeme, mille tekkeniidid viivad kõik kokku Reformierakonda ja Jänese juhitud linnavalitsusse.

Lapsesõbraliku linna tiitliga pärjatud Tartu ei ole suutnud pikka aega lahendada lasteaiakohtade probleemi, Tartu linnatänavad on hullus olukorras, liikluskorraldus on mitmes kohas umbe jooksnud, ei lähe mööda kuud-paari, kui taas ei lahvataks mõni planeeringusegadus (et mitte öelda skandaal), uue silla planeerimisel on linnavalitsusele ette heidetud linnakodanike arvamuse eiramist…

Linnavalitsuse tööd on oluliselt keerulisemaks muutnud ka ehitushindade hirmkiire kallinemine. Otsustatud suured objektid (näiteks Vabaduse sild ja Kesklinna kooli juurdeehitis, aga ka muud) võtavad veelgi mujalt raha ära, mis tekitab näiteks mõtte, kas Tartul on ikka praegu nii väga vaja samuti juba kallinema hakkavat laulupeomuuseumi. Parandaks selle raha eest hoopis linnatänavaid. Või aitaks kiratsevaid kunstigaleriisid. Niisuguseid kaalukausse aga koorijuhist linnapea vaevalt et tekitada laseb.

Laine Jänes on Tartule olnud atraktiivne linnapea ning selle atraktiivsuse juures on märgata ka linnapea väga tugevat isu silma paista millegi erilisega. Linnatänavate parandamine ei jätaks märki maha, ehk just seepärast üllatab Jänes aeg-ajalt ideedega teha Tartusse Naksitrallide lõbustuspark või istutada Taara tammik.

Ideedel iseenesest pole ju suurt häda midagi, kui need mõne aja möödudes lihtsalt maha ei vajuks. Miks küll stabiilse linna pea niimoodi rabistab ja rapsib?

Nüüd on käes aeg teha otsus. Ja Laine Jänesele ei tähenda ükski neist kolmest (minna riigikokku, saada valitsusse, jääda linnapeaks) lihtsalt muutusteta edasiminekut või jätkamist. Ka Tartu linnapeana jätkamine vajab Tartu Postimehe arvates selgeid ja sirgeid muutusi.