Kommentaar: kunstikuu ongi tegelikult surnud

Abilinnapea Jüri Sasi suust kõlanud rojalistlik hüüatus «Kunstikuu on surnud, elagu kunstikuu!» märkis äsjase sariürituse korraldajate teatepulga üleandmist järgmistele tegijatele. Selleks on Y-galerii eesotsas Kaisa Eichega.

Suurürituse esimese ilmumisega Tartu kultuurikalendrisse kaasnes elevus nii loojate kui ka kunstipubliku hulgas. Hilisemad on tekitanud üha süvenevat pettumust.

Muidugi on tore, et kolme-nelja nädalasse on koondatud tavapärasest rohkem näitusi, tegevuskunsti ja õpitubasid, tantsuetendusi, filmiseansse ja loenguid. See kõik aga ei ole kuigi palju aidanud suurendada huvi kunstirahva loomingu vastu.

Näitustel käib ikka üks ja seesama kunstihuviliste seltskond, keda ühtekokku on paarsada inimest. Ja suurem osa väljapanekutest jõuaks vaatajate ette ka ilma kunstikuuta. Puudu on jäänud ja jäi seegi kord üks tuhandeid huvilisi magnetina vaatama tõmbav näitus.

Kunstikuude korraldajad on kurtnud, et maailmakuulsuste kaasamine eeldab mitu korda suuremat eelarvet kui praegune paarsada tuhat krooni ja suuremaid näitusesaale. Kas ei ole aga siiski kõige rohkem nappinud innukat pealehakkamist?

Kunstikuu lõputseremoonia hakkas jõudma punkti poole, kui saali tuli Y-galeriiga tihedalt seotud kontseptualist Toomas Thetloff koos oma kaaslastega Art Security nimelisest rühmitisest.

Neil olid kaasas kunstikuise ettevõtmisena kunstiparandustöökojas valminud taiesed ja pärg lindiga, millel oli tekst «Kas siis selle maa keel/ laulutuules ei või/ art ma ei või».

Need on Kristjan Jaak Petersonist mõjustatud Kivisildniku värsiread, mis on veidi ümber tehtud – Kivisildnikul on arti asemel üks ropp sõna.

Pool tundi hiljem võttis Thetloff pärja ja suundus kunstimaja eest koos kaaslastega Toomele.

Usk peab olema väga suur, et loota järgmise kunstikuu tõusmist surnust üles.