Mulle meeldivad naised – ilusad, armsad, hoolitsevad. Eriti oma naine. Kuuldavasti tekib igal normaalsel mehel naiste peale mõeldes soov neid kaitsta, nende eest hoolitseda. Aga kuidas? See on ju elementaarne! Selleks, et meie naised oleksid armastatud ja kaitstud, tuleb hoida... mehi!

VIIMASED KOMMENTAARID radza See on liiga  lihtsustatud käsitlus.  Meil ei ole enam  agraarühiskonda ja ei  saa ka lähitulevikus  olem... jaanus maanus inimlikult kirjutatud  lugu, mis rõhub  tegelikult olulisele  valupunktile -- me  laseme oma inimestel  t... Teised kommentaarid

Räägitagu mis tahes, aga ülemöödunud sajandi eesti külas oli meeste-naiste õiguste-kohustuste vahel üsna hea tasakaal.

Talus valitses peremehe ja perenaise kaksikvõim: peremees oli agronoom ning valitses põldu ja sulaseid, naine aga zooinsener, kelle «haldusalas» oli kari, kodune majapidamine ja teenijatüdrukud (kui oma poegadest-tütardest tööd ikka üle jäi).

Meesteta kisub kiiva

Kogu ühiskond, meeste-naiste suhted sealhulgas, on valusalt kiiva kiskunud siis, kui meestega midagi väga halba on juhtunud.

18. sajandi lõpus hakkas Vene riik Eestist nekruteid võtma. Mehed läksid kroonusse 25 aastaks. Kodukülale olid nad kadunud.

Napoleoni sõdades tapeti väga palju mehi. Ka eestlasi. Prantslased räägivad, et nende rahva keskmine pikkus oli tollal paar sentimeetrit lühemaks jäänud. Pikad ilusad poisid võeti väkke ja langesid tapluste tallermaal. Tõugu viisid edasi koju jäänud närvemad mehed.

Ega Vene tsaar ainult prantslastega veriseid heitlusi pidanud. Sõditi ka rootslastega, türklastega, Iraaniga, Poola ja Ungari ülestõusnutega. Kõigi nende sõdade lahingutandritele viidi «kangelassurma» ka Eestist võetud nekruteid.

Jõukad ehk jaksasid poja kroonust vabaks osta (tollal lubas isegi seadus seda teha – ühe eesti mehepoja väljaostu raha eest ostis kroonu Venemaalt kaks tulevast relvakandjat asemele). Ja mõned mehed said nekrutipüüdjate eest pakku, hakkasid kargajateks, metsavendadeks.

Aga mis on sellel pistmist kiivas ühiskonna või naiste kaitsmisega? On ikka. Just sellest räägib rahvalaul: Miks on norgus meie neiud? Norgus meie neiud mielad? Sest on viidud viksid poisid, viksid viidud Venemaale....

Just sellest ajast suurenes eesti külas vallaslaste arv. Päris isasid lihtsalt ei jätkunud ja osa lapsi pidi isaarmuta kasvama. Vahel ei kasvanud ka – mõned tited peideti mätta alla, ka vallaslaste suremus oli keskmisest hoopis suurem. Vallasemade vaprust ei kiitnud keegi, tänitati-hurjutati aga küllaga.

1989. aastal olin ülikooli õppejõuna esimest korda Rootsis. Suurest uudistamisest väsinud, jalad tuld täis, jäin kõnniteeäärsele pingile istuma, et jätkata sealt Maailma tundmaõppimist.

Viimase sõja vari

Esmalt tõdesin, et ilusaid tüdrukuid pole Rootsis üldse rohkem kui meil. Aga midagi ikka oli hoopis teistmoodi. Mis see oli? Lõpuks taipasin – need olid soliidsed vanapaarid. Hallipäised, väärikad, vanaproua oma härra käevangus.

Meil Eestis midagi sellist ei olnud! Vanaprouasid ikka oli, aga vanapaare mitte! Meil olid selle põlvkonna mehed sõjas või vangilaagrites maha tapetud või tervise kaotanud.

Pärast sõda jäi mitu põlvkonda naisi üksi. Kes vanatüdrukuks, kes pidi üksi lapsi kasvatama. Naisi ülistati ka. Eriti kui mõnest sai tubli traktorist. Aga just siis, vastupidi väidetule, langes naiste seisund ühiskonnas madalamale kui kunagi varem.

Mehed said oma aja kohta head palka, naised sageli hoopis vähe. Kogu tollases defitsiidimajanduses sai suurimaks defitsiidiks normaalne, korralik, kaine mees.

Nõudlus määrab hinna. Just selle pärast tõusid abieluturul hinda kõik, kel püksid jalas. Mees võis laaberdada, liiderdada ja looderdada – ikka oli hinnas! Meeste kvaliteet käis alla, sest nõudlust oli küllaga. Aga see on ju haige ühiskond!

Looduses on nii sätitud, et mehed on tähelepanelikud, hoolivad, abivalmid, armastavad, oma naise ja perekonna toitjad ja kaitsjad siis, kui daamide käe ja südame võitmine eeldab konkurentsivõitlust. Ehk teisisõnu: ainult siis, kui mehi on piisavalt palju, on naised hoitud ja hinnatud, ühiskond aga terve ja tasakaalus.

Nendele meestele, kes ellu jäävad, on sõda uhke asi. Naised koos mõistlikuma osaga meestest peaksid aga just eelkõige enda õiguste kaitseks alati rahu eest võitlema.

Äärmus ajab upakile

Aga eks see teistpidi tasakaalutus ole samuti hukatuslik. 19. sajandil saadeti Eestist aastas paar-kolmsada inimest Siberisse. Iga seitsmes kuni kümnes oli naine. Nemad said kõik mehele. Ka lapse- ja mehetapjad. Aga ainult iga 7.-8. mees leidis naise.

Riiete paikamise, supi keetmise, ahju kütmise ja isegi lehma lüpsmisega said ka vanapoisid hakkama, aga lapsi nad ilma naisteta ei saanud.

Sajandi algul ostis kroonu küll sundasunikele ostjakkide jt teiste põlisrahvaste tüdrukuid naisteks, 20 kopikat hõbedas tüdruku eest. Hiljem nii barbaarse asjaga nagu inimeste ostmine-müümine enam ei tegeldud, tasu nimetati ümber «abiellumise preemiaks». Aga pruudikriisist ikka jagu ei saadud.

Riik oli lootnud Siberit põlluharijatega asustada, aga võta näpust! Kuulsasse Ülem-Suetukki jäi 1860. aastatel pidama vaid üks tosinast sinna saadetust. Naiseta polnud ju mõtet majapidamist rajada!

Nii mindi mujale rasket raha teenima. Tollal küll mitte Norrasse (Siberist sundasunikku ära ei lubatud), vaid kulda otsima. Eestlastest kullaotsijad teenisid suvega varandusi. Sügisel pidutsesid ja laaberdasid, jõid end surnuks, vahel tapsid kakluses mõne saatusekaaslase. Hääbusid haigustes ja kustusid tõbedes. Täna ei mäleta neid enam keegi.

Nõiaringist välja!

1989. aastal Rootsi vanapaare imetledes uskusin, et 15 aasta pärast on meie tänavatel ja parkides samuti palju soliidseid vanapaare. Aeg läheb edasi, pealekasvanud põlvkonna mehed ei ole sõdades ja laagrites hukka saanud ning õnnelik tasakaal tuleb ka meie õuele!

Aga, oh üllatust, ei tulnud. Täna surevad eesti mehed liigjoomisse ja liigsöömisse, töötavad ennast surnuks või sõidavad sandiks, hääbuvad haigustes ja kustuvad tõbedes.

Pole siin vaja ei suuri sõdu ega võõraid vangilaagreid – oma meeste tapmisega saame ka õnnelikul iseseisvusajal, vähemalt seni, liigagi hästi hakkama.

Kas Eesti ühiskond ei saagi sellest õnnetust nõiaringist välja? Ehk ikka saame. Aga selleks vajavad ka mehed hoolitsust, tohterdamist, armastust. Ja kindlasti ka korralikku palka.

Aeg on teha lõpp müüdile, nagu oleks meie madalad palgad majandusedu ja konkurentsivõime vundamendiks. Meie mehed on meie rahvale liiga kallid, et neid selle mõnele ju nii kasuliku müüdi nimel enneaegselt hauda ajada.

Normaalne mees on Eesti rahvuslik rikkus. Täpselt samuti nagu normaalne Eesti naine. Me ei tohi lasta üles ehitada sellist Eestit, kust meie rahvuslik rikkus peab pagema ilma peale korralikku elu otsima.