Tartu linnamuuseumi alumise korruse saalis saab vaadata väljapanekut, mis näitab Emajõelinna kui nõukogudeaegsete teisitimõtlejate vabaduse saart. Selle kese oli semiootik Juri Lotman koos mõttekaaslastega.
Teisitimõtlejaid tõmbas Emajõelinn
5. november 2013, 14:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse materjali jätkub seintele ja vitriinidesse. Ühes neist on välja pandud Tartus varjupaiga leidnud kirjaniku ja teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõni särk ja rätik ning raamatud. Seal on ka terasvutlar, milles hoiti kuni 1990. aastateni peidus tema romaani «Gulagi arhipelaag» käsikirja. See valmis suuresti Eestis.
Milleks on see näitus hea?
«Linnamuuseumi ülesanne on näidata Tartu ajaloo erinevaid tahkusid ja nüansse,» ütles muuseumi direktor Merike Toomas. «Varem ei ole me sellele teemale näitustega nii suurt tähelepanu pööranud. Oleme küll tegelenud Tartu vabadusvõitlejate teemaga, aga teistest rahvustest vabamõtlejad on seni kõrvale jäänud.»
Direktori sõnul tulid nad Tartusse suures osas tänu Juri Lotmanile ja leidsid, et siin saab vabamalt hingata, mõelda, rääkida. «Nendest, kes tulid, jäid paljud ülikooliga seotuks, paljud hakkasid siin kandis käima suvitamas,» lisas ta.
Vabaduse saar ja hipid
Kas linnamuuseumi näituse «Tartu – vabaduse saar?» kohta võib öelda, et see kuulub servapidi kokku Eesti Rahva Muuseumis tänavu menukalt näidatud väljapanekuga «Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground»?
«Jah, aga see oli keskendunud hipidele, meie näituse lähtepunkt on hoopis teine,» ütles Merike Toomas.
Eile pidasid omaaegsed vaba- ja teisitimõtlejad linnamuuseumis hommikul varakult alanud konverentsi.
Kaugemalt tulijatena esinesid moskvalanna Jelena Strukova, kelle ettekande keskmes oli almanahh Acta Samizdatica, ja piiterlane Boriss Jegorov, kes kõneles kirjavahetusest Juri Lotmani ja Zara Mintsiga.
Oma seostest vabameelse Tartuga kõneles USAs Bostonis elupaiga leidnud luuletaja ja rändaja Viktor Pavlenkov. Muu hulgas rääkis ta aastast 1977, kui ta tegi Tartus ettevalmistusi, et siinsesse ülikooli astuda. Kuid ta pidi veetma hoopiski kümme päeva kunagise Academia Gustaviana hoones, kus nõukogude ajal asus arestimaja.
Lisaks meenutustele Tartust luges ta ette oma luuletuse, mis ülistab Tartut kui vabameelset ülikoolilinna. Täna kell 18 korraldab ta luuleõhtu kodumajutust pakkuvas majas Herne 59. Saabujailt ootab ta vaid kaht asja – vaikust ja ühte luuletust peast.
Viktor Pavlenkov on näituse «Tartu – vabaduse saar?» kontseptsiooni autor. Mida ta arvab väljapaneku kohta?
«Ma oleksin soovinud, et näitus oleks kümme korda suurem, sest materjali oleks jätkunud. Kuid ka praegune väljapanek meeldib mulle,» ütles Pavlenkov.
Näituse on kureerinud ja kujundanud Rünno Vissak ja Silja Paris. Vaadata saab seda 29. märtsini.