Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kolm kirurgi kingivad elu ja aastaid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Neerusiirdajad Jaanus Kahu (vasakult), Peeter Dmitriev ja Aleksander Lõhmus ütlevad, et pole paremat tunnet, kui see, et raskete juhuste kiuste ning suure töö tulemusena jäävad inimesed ellu. | FOTO: Margus Ansu

Kirurgid Peeter Dmitriev, Aleksander Lõhmus ja Jaanus Kahu ei ole südamesõbrad, vennad aga küll. See tähendab, et hingesopist nad asju välja ei räägi, kuid operatsiooni ajal loevad mõtteid üksteise silmist ja kehahoiakust.

Peeter Dmitriev ja Aleksander Lõhmus on külg külje kõrval töötanud enam kui 35 aastat. Jaanus Kahu liitus kahe kogenud kolleegiga kümmekonna aasta eest. Nad kõik on uroloogid. Nende teine, kitsam eriala on neerusiirdamine.

Rohkem nendetaolisi arste Eestis ei ole.

Jaanus Kahu ütleb, et kui kulunud väljendit kasutada, siis Dmitrievi ja Lõhmusega läheks tema luurele küll. Peeter Dimitriev lisab, et kui ta ise peaks vajama operatsiooni, siis kõhklemata usaldaks ta oma kaht kolleegi.

11. oktoobri varastel õhtutundidel oli selge, et ootelehel oleval kahel patsiendil on lähema 24 tunni jooksul võimalus neer saada.

«See oli seotud ühe traagilise loo ja väga noore patsiendiga, kes kliinikumis suri. Ma arvasin, et sellest ei tule midagi välja,» sõnas Lõhmus tolle õhtu peale tagasi mõeldes. «Oli üllatav, et me loa saime.»

Perekonnaliikmete nõussesaamine on organsiirdamise puhul võtmekoht. On raske ette kujutada, kuidas inimesed üldse suudavad oma lähedase surma korral veel millelegi muule kui peret tabanud hoobile mõelda. Umbes kolmandikul juhtudel nõusoleku andmisest organite siirdamiseks keeldutakse. Võib ka teisipidi öelda – enam kui pooltel juhtudel ollakse sellega nõus.

Kaks telefonikõnet

«Teile on leitud sobiv neer. Püüdke kohale tulla nii ruttu kui võimalik,» öeldi 11. oktoobri õhtu kahes telefonikõnes, millest ühe võttis vastu Narva mees ja teise Kuressaare naine.

Neljakümnendates aastates narvakas asus Tartu poole teele. Niisamuti nagu ka kuuekümnendates saarlanna.

Juhtus nii, et Peeter Dmitriev oli tol korral tiimist puudu, sest ta oli doonoripäeva puhul lähetuses Brüsselis. Kaks ülejäänud kirurgi olid kohal. Ees ootas kolm operatsiooni.

Aleksander Lõhmus opereeris kõigepealt doonorit, eemaldades temalt mõlemad neerud.

Esimene siirdamine oli kesköö paiku, neeru sai Narva patsient, kes oli esimesena päral. Teda opereeris Jaanus Kahu, assisteeris Aleksander Lõhmus.

Kell kaks öösel siirati neer Saaremaa naisele. Opereeris Aleksander Lõhmus, assisteeris Jaanus Kahu.

Juhus tahtis, et Kuressaarest tulnud patsient osutus tuhandendaks siiratud neeruga patsiendiks Eestis.

Tuhandenda patsiendi nimi on Inge Kirss. Ta ütleb, et temale oli telefonikõne – teile on leitud neer – ootamatust ootamatum. Ta oli alles oktoobri algul käinud Tartu ülikooli kliinikumi konsiiliumis, kus uued haiged ootelehele võetakse, ning sellest oli möödas vaid 10 päeva.

Kirss ütles, et oli valmis oma uut neeru ootama aasta või isegi kaks, sest nii tavaliselt läheb. Aga ta teadis ka, et selles valdkonnas jooksev järjekord ei loe. Neeru saab see, kellele organ koesobivuselt kõige paremini passib. Passis temale.

Tol nädalavahetusel toimus Inge Kirsi kodusaarel Saaremaa ralli ning kõik mehed olid kodunt ära. Naine kombineeris oma tuleku selliselt, et istus koos tütrega autosse ja sõitis Kuivastusse. Roolis oli ta ise, et mõtteid vaos hoida. Kui kella üheksase praamiga üle oli saanud, oli väimees Tallinnast oma autoga vastas ja viis ta edasi Tartusse.

Vahepeal helistas Aleksander Lõhmus, et kuidas neil läheb ja kaugel nad on.

Kell üks öösel oli Inge Kirss kliinikumis ja kell kaks algas operatsioon. Hommikul tegi ta silmad lahti. Kõik oli läinud õnnelikult.

Inge Kirss on 20 aastat teadnud, et ta neerudega ei ole lood head, sest neid on kimbutanud üks kaasasündinud viga. Viimasel viiel-kuule aastal on ta vajanud pidevat ravi.

«Ma olen väga tänulik oma doktorile, Põhja-Eesti regionaalhaigla arstile Asta Auerbachile, kes mind ka selleks siirdamiseks psühholoogiliselt ette valmistas,» rääkis ta. «Ma tegelikult teadsin, et varem või hiljem tuleb mul doonorneerule loota ... Praegu tunnen ma ennast väga hästi.»

Inge Kirss on kolme lapse ema ja kaheksa lapselapse vanaema, erialalt raamatupidaja. Ta ütles, et ei leia sõnu, et kirjeldada Tartu arstide panust ja väljendada tänutunnet tolle inimese vastu, kelle neer tal aitab edasi elada. Niisugust tänu ei olegi olemas, arvab ta.

1000 lugu

Kirurgidel Peeter Dmitrievil, Aleksander Lõhmusel ja Jaanus Kahul on niisugune komme, et kui uued patsiendid konsiiliumisse tulevad ja nad neerusiirdamise ootelehele jäävad, pildistavad nad neid ja salvestavad portree haigusloo kõrvale arhiivi.

«Kui patsient operatsioonile saabub, siis ma tahan ta ära tunda,» ütles Aleksander Lõhmus, andes mõista, et nad ei siirda lihtsalt neeru, vaid siirdavad seda konkreetsele inimesele, kel on nägu ja lugu. Ja kuigi siirikuga patsiendi eest hoolitseb edaspidi tema senine neeruarst, tekib kirurgidest uroloogidelgi paljude patsientidega side, mis kestab aastaid.

Peeter Dmitriev meenutab üht ammust lõikust, kuidas siirdamise ajal ütles patsiendi süda üles ning kuidas teda tuli elustada. Kuidas see süda läks vahepeal käima ja jäi jälle seisma ning kuidas see kõik kokku kestis tunde.

«Läks mitu aastat mööda, patsient kadus mul silmist,» jutustab Dmitriev. «Ja siis ma sain Barnaulist postkaardi, kus see naine oli peal oma kaksikutest lastega!»

«Me oleme vahendajad,» sõnas Peeter Dmitriev seepeale mõtlikult. «Kuidas nüüd öelda, need on suured sõnad, aga ma mõtlen, et me vahendame inimeste headust.»

Dmitriev peab silmas, et neer on doonori kingitus inimesele, kes seda kõige enam vajab.

Tuhat siirdamist

• Esimene neer siirati Tartu Maarjamõisa haiglas 20. detsembril 1968. aastal.

• Neerusiirdamise teerajajad on Eestis olnud Tartu professorid Artur Linkberg, Kaljo Põder ja Endel Tünder ning dotsent Harri Tihane.

• Lastele on Eestis neere siiratud alates 1974. aastast.

• Eestis elab praegu umbes 450 töötava neerusiirikuga inimest ning ootelehel on 43 patsienti.

• Tartus tehakse keskmiselt 50 neerusiirdamist aastas. Eelmisel aastal tehti 59 siirdamist.

• Miljoni elaniku kohta arvestatuna leiab Eestis aset 45,4 neerusiirdamist aastas, mis tõstab Eesti võrdluses teiste Euroopa riikidega esirinda.

• Millal siiratakse 1001. neer, seda ei tea keegi. Kui hästi läheb, siis 25. novembril, kuna selleks päevaks on planeeritud operatsioon, mil õde kingib ühe neeru oma vennale.

• Elusdoonorilt siirdamisi on Eestis seni olnud 112. Arstide sõnul võiks neid olla palju rohkem.

• Tänavu on siiratud 36 neeru.

Tagasi üles