/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Nullsoenguga Indrek Ruut, Rapla korvpallimeeskonna peatreener, mängis ennast ise nurka. Mängis suuga, mitte käte ega jalgadega. Kui ta hoolealused said nädalavahetusel TTÜ-lt 26-punktilise sauna – tegelikult ikka keretäie –, tunnistas ta raadiointervjuus ... mäletate, mida? «Ühel pool olid mehed ja teisel eided, sorry.»
Sõna läks lendu, eks katsu seda kinni püüda. Aga Ruut püüdis. Kuigi oli nurgas, plindris. Kõik nägid seda, ja kuulsid, mis ta ütles. Kui mitte otse raadiost, siis ega meedia nüüdisajal ju midagi ärritavat võimendamata jäta.
«Esimese asjana tuleks selgeks teha see,» asus Ruut oma blogis täbarat olukorda klaarima, «et Rapla mängijad ei ole «eided», vaid me mängisime eile nagu «eided» ja see on väga suur vahe.» Ning lisas: «Rõhk sõnal «meie».»
See on mage keerutamine. Aga mage mitte seepärast, et lingvistiliselt ei kõla Ruudu õigustus põrmugi veenvalt ega usutavalt – ta võinuks esineda vabandusega ka kõigi naiskorvpallurite ees, mis olnuks sama absurdne –, vaid seepärast, et ta tundis üldse tarvidust end õigustama hakata. Kuid mis parata: Andres Sõbra kaasus, kus viis U20 koondise mängijat süüdistasid teda EM-finaalturniiril «Rapla pedede» ja teiste noorte meeste kõrva riivavate väljendite pruukimises, ootas kohe-kohe Eesti korvpalliliidu juhatuse otsust. Ja mõistagi oli Ruudul põhjust peljata, et järgmisena võidakse alaliidu aukohtu ette tirida teda.
Nüüd, mil Sõber sai oma suvise sõnakasutuse eest korvpalliliidult avaliku noomituse, on ilmselt alanud uus, teistmoodi ajastu Eesti võistkonnaalade spordis. See on ajastu, kus iga väljaütlemist tuleb enne põhjalikult kaaluda, sest eales ei või teada, mis kedagi võib solvata («Loll, mis sa teed?!!», «Kas sa mõtled ka, puupea!??»); kus treeneritel, kelle ülesanne on hoolealuseid võitluslikkusele utsitada, on päitsed peas ja suukorv ees; kus argielus juuri ajav poliitkorrektne kohitsetus on hakanud pead tõstma ka kirglikus-halastamatus spordis; kus sõnakasutuse mittemeeldimise pärast kellelegi, nagu Sõbra juhtum viitab, võid vaat et treenerilitsentsist ilmagi jääda.
Kui Ruut peab mängu tulemuse järgi otsustades igati õigustatud eide-sõna pärast saba jalge vahele tõmbama, siis see on märk, et verbaalse nõiajahiga oma mindud liiale. Kui keegi lajatab valusa sõnaga kellegi pihta valgekraede kontoris, siis nõus – see ei kuulu tõepoolest korrektse käitumise juurde. Aga sport on siiski midagi muud. Alustades kas või sellest, et sport ei ole kunagi korrektne. Miks siis muidu on spordis vaja kohtunikke, korvpallis kümne mehe peale kogunisti kolme?
Sedasi on igati arusaadav, et enamik tuntud ja teenekaid spordimehi, kes meedias seoses Sõbra kaasusega sõna said, ei saanud aru neist, kes tõttasid Sõbra sõnavarapoleemika puhkedes kõhuka treeneri pead nõudma. «Noored mängijad on muutunud väga hellaks,» tõdes Martin Müürsepp. «Mõned treenerid panevad mängijatele vastu hambaid ka, aga tema küll mitte.» Tanel Sokk meenutas, et karjääri jooksul on temagi pidanud riietusruumis kuulma treeneri sõimu, aga eales pole tal tekkinud mõtetki sellised juhtumid rahva ette viia.
Rain Veideman kinnitas: «Minu arvates juhtub seda igapäevaelus kogu aeg, et keegi ütleb kellelegi halvasti. Seda ei pea ju suure kella külge panema.» Korvpallitreener Allan Dorbek resümeeris: «Vahel on sõim ainus võimalus, kuidas mees mängima saada!» Sama tunnistasid ka võrkpallitreener Avo Keel ja käsipallitreener Jüri Lepp.
Võtmata endale kohtumõistja rolli, kas ja millised Sõbra värvikad-reljeefsed väljendid on läinud üle hea maitse ja tava piiri – eks see sõltu igaühe subjektiivsest hinnangust –, jään ometi selle juurde, et Sõbra ja teiste treenerite sõnavara ei tohi hakata mõõtma tarbekäitumisõpikute järgi. Nagu sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, nii ei saa ka spordis, kus maksab võit, ajada asju samade vahenditega nagu tavaelus.
Sport ei ole memmepoegadele. Spordis tehaksegi haiget, ja mitte üksnes suuga, vaid ka käte ja jalgadega. Taotakse jalgpallis vastu sääreluud, äsatakse poksis rusikaga otse näkku, ja äsavad ka naised. Vaat see on valus.
Treeneri sõnad, ükskõik kui karmid, on õigele, võidujanusele spordimehele vastaste tehtava valuga võrreldes kergesti seeditavad. Valuga, igasugusega, tuleb harjuda, kui tahad võita. Mõelge näiteks, mis hellikutega siis saab, kui korvpallis keegi nende kubemele nimme liiga teeb? Kas noored mehed hakkavad varsti jooksma soovoliniku juurde kitule, et vastasmängijad seksuaalselt ahistavad?