Üleriigilised talgud annavad käegakatsutavat kasu. Aga mitte ainult seda. Korraldajad murendavad ühte eestlaste hulgas levinud äraspidist hoiakut: mida mina, väike ja nõrk, üksinda suudan ära teha. Ära ole üksinda, ära ole nõrk, tee koostööd! Rahvusena. Üksikisikuna.
Kui vaadata rahvusvahelist tasandit, siis kuidas sobib rääkida nõrkusest ja üksindusest ÜRO, Euroopa Liidu, NATO täieõiguslikul ja võrdsel liikmel?
Hiljuti oli mul rõõmus üllatus kuulda mõneks ajaks silmapiirilt kadunud kolleegi käest, et ta nõustab aastakümneid kodusõdade räsitud ja nüüd 2011. aasta iseseisvusreferendumiks valmistuvat Lõuna-Sudaani! Vaat siis väike ja nõrk.
Ka rohujuuretasandil ei ole eestlased naaberrahvaste jaoks haledad ja õnnetud, vaid endised või praegused kaubandus- ja koostööpartnerid, eeskujud iseseisva riigi loomiseks.
Üks rahvus, kes meisse hästi suhtub, on šotlased. Teadagi, mispärast! Aga kunagi andsid eestlased neilegi tööd ja leiba. 19. sajandil teenisid Lõuna-Eesti talunikud talude päriseks ostmiseks tarvilikud rublad muu hulgas linakasvatusega. Linad jõudsid Šotimaal asuvatesse manufaktuuridesse. Seda ajaloofakti mainitakse pea igas sadamalinnas vanasse manufaktuurihoonesse tehtud muuseumides.
Kui turismiinfot hoolega jälgida, siis võib muuseumikäigu sättida ajale, millal seal esineb kohalik koor. Laulvad naised on vabatahtlikud, nii ka giidid, valvurid ja teised asjamehed. Vaid piletiraha korjab palgaline töötaja.
Kurbade laulude reas torkavad südamesse sõnad, mis räägivad kudujate vallandamisest. «It was just a job» – see oli vaid töö, kuulutab kilehäälne laul. See (töö) ei olnud unelm, mille pärast hommikul oma lapsed üksinda jätta, see ei võimaldanud palka, millest hästi elada. Töö oli paratamatus. Ja nüüd võtsite sellegi ära!
Eestlane ei protesti, ei laula kurbi laulukesi, vaid kulutab hoolega tööturuameti ja/või täienduskoolitajate uksi. Et äkki saab vana töö tagasi. Seni on see enamasti jäänudki vaid lootuseks.
Millal tal siis lained üle pea löövad? Ei tea. Targad raamatud hoiatavad, et kümnest protsendist kõrgem töötus tekitab pingeid, mis võivad ilmneda nii individuaalsete hädadena (depressioon, alkoholism, tavapärasest suurem kuritegevus) kui ka mitmete sotsiaalsete tüsistustena.
Eesti 14-protsendine registreeritud töötuse määr (tegelik töötus on veel mõni protsent kõrgem) pole eri osapooli heidutanud. Ei neid, kes on halbadest aegadest hoolimata oma elu peremehed, kui ka neid, kes tunnevad survet või sõltuvust.
Esimesed räägivad peatselt saabuvast (või juba saabunud) murrangust ja heietavad umbmääraselt uutest rakendusvõimalustest. Teised on pigem vana, mitte uue (töökoha) ootel. Kas kõigil on mõtet vana tagasi oodata? It was just a job – see oli vaid töö!
Õppida tasub alati ja sõprade juures on seda teha lihtsam. Eelnev lihtne näide šotlaste muuseumikorraldusest kirjeldab vabatahtlikku tegevust kui alternatiivi kodus istumisele. Pensionärina, töötuna, koduperenaisena. Enda vajalikuna tundmise, pingete väljaelamise ja uue ameti leidmise eesmärgil.
Hiljaaegu lõppenud Baltikumi sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingute võrdlev uuring näitas, et Eestis on asjad suhteliselt hästi edenenud. Meil on naabritest rohkem ühinguid ja rohkem palgalisi töökohti ning teenused, mida ühingud osutavad, on keerukamad.
Samas selgus, et Läti ja Leedu ühingute ja seltside tegevussuunad on mitmekesisemad kui Eestis. Meil on põhirõhk teenuste osutamisel, seal rohkem enda vajalikuks tegemisel. Seda näitab muu hulgas tõsiasi, et vabatahtlikke on naabrite juures rohkem ja nende kasutamine paindlikum.
Aga võrreldes Inglismaaga (eraldi Šotimaa andmeid pole leidnud) on meil mittetulundussektori ja vabatahtliku töö arenguks palju ruumi.
Aastatel 1991–2007 tehtud uuringute põhjal on pea iga täiskasvanud britt teinud vabatahtlikku tööd. Selles töös saab eristada kahte nelja-aastast aktiivse tegutsemise perioodi (nooremana ja vanemana). Elu jooksul siis kokku kaheksa aastat vabatahtlikuna. Nii pika staažiga eestlastest vabatahtlikke palju ei ole.
Mida vabatahtlik töö annab? Esmalt meelepärase tegevuse, ajatäite, uue suhtlusringi. Mida, kellega koos ja kuidas teha, otsustab ju inimene ise.
Töö vabatahtlikuna ei kahjusta töötukassas arvelolekut. Teiseks kasvab ja tugevneb mittetulundussektor vabatahtlike abiga. Rohkem töökäsi, rohkem tegevusi, rohkem tulemusi.
Ja kolmandaks, vabatahtlikul on palju rohkem palgalise töökoha väljavaateid, kui võrrelda töötute klubis käija või suure suhtluspotentsiaaliga, aga avalikkuselt luuseri märgi külge saanud sotsiaalsel töökohal olijaga. Võimalusi sellessamas vabatahtlikke rakendavas ühingus või tema partnerite juures.
Kui see artikkel oli peaaegu valmis, jõudis päevase hilinemisega minu kätte värske Maaleht. Üle kahe lehekülje lahati majanduskriisis kannatanute probleeme, võimalikke lahendusi ja tulevikuootusi.
Muu hulgas oli toimetaja ära trükkinud sellise sisuga kirja: «Kaotasin töö. Leidsin huvitava tegevusala vabatahtlikuna. Olen tuleviku suhtes lootusrikas. It was just a job – see oli vaid töö!».