Juhtkiri: nurjunud lavastus sunnib otsustama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näidend «Külaline» jõudis lavale vaid kaks korda. Pildil Ott Sepp ja Ragne Pekarev proovi tegemas.
Näidend «Külaline» jõudis lavale vaid kaks korda. Pildil Ott Sepp ja Ragne Pekarev proovi tegemas. Foto: Sille Annuk

Igal ametimehel võib elus mõni töö untsu minna: rätsep rikub ülikonna, kontrolör kirjutab välja vale arve, pagar pillab prillid taina sisse. Seesugused eksimused puudutavad suhteliselt väheseid ning üleüldist tähelepanu need enamasti ei pälvi. Eelmisel neljapäeval otsustas aga Vanemuise loomenõukogu mängukavast maha võtta viis päeva tagasi esietendunud lavastuse «Külaline» ning osta tagasi müüdud piletid.



Muidugi võivad untsu minna ka lavastused, ent enamasti tiksuvad need lavadel oma elu edasi kuni loomuliku hääbumiseni ehk publiku kaotuseni. Seega on Vanemuise samm üsnagi erakordne ja vastutustundlik, sest lavastus on nii aja, inimeste hulga, kulutuste kui ka ootuste poolest kaugelt enamat kui üks õmblustöö või leivategu.



 «Me ei soovi oma publikut alt vedada,» nentis Vanemuise juht Paavo Nõgene, ««Külalise» lavastus ebaõnnestus.» Selged sõnad, julge otsus.



Muidugi ei mõõdeta kunsti, sealhulgas teatrikunsti, apteegikaaluga – mis ühele tundub lihtsalt keskpärane, on teisele vastuvõetamatu. Aga ainuüksi sellel piiril turnimine osutab probleemidele Vanemuise draamaga, mis on ilmselt tõsisemad kui ühe lavastuse kunstiline ebaõnnestumine.



«Külalise» lavastaja Jüri Lumiste on öelnud Õhtulehele, et võib-olla ei suudetud «mängumootoreid korralikult käima tõmmata, kuid meil oli plaan teha seda etenduste käigus». On mõistetav, et etenduste käigus saab lavastuse nüansse lihvida, ent kas sedapuhku pakuti publikule täiesti teadlikult pooltoodet?



Kas siis keegi loomenõukogu liikmeist, teatri juhtkonnast, eriti aga draamajuht, ei vaadanud piltlikult öeldes kordagi proovisaali, või veel enam, ei märganud näidendit valides-lugedes, et sellest ei tule puhast komöödiat, nagu sooviti. Või et lavastaja kujundas loo töö käigus komöödia asemel «koomilises võtmes draamaks»?



Korduvalt on räägitud nukrast asjaolust, et Vanemuise draamal pole aastaid olnud asja teatriauhindadega pärjatute sekka ja isegi nominentide hulka on pääsetud haruharva. Viimane sõnalavastuse eriauhind anti 2005. aastal lavastatud «Taarka» eest ja sellest kümnendist leiab veel kaks naiskõrvalosa auhinda.



Küll on saanud auhindu muusika- ja balletilavastused ning nende osalised. Ka tänavu septembris toimuvale teatrifestivalile on Vanemuisest valitud just balletilavastus.



Igasugustesse auhindadesse võib suhtuda nii või naa, aga midagi nad teatri tasemest räägivad kindlasti. «Külalise» fiasko annab veel kord põhjust tõsiselt mõtelda kombinaatteatri draamapoole tulevikule. Ju peab ka olema julgust tunnistada, et selle juhtimine on olnud juba kaua aega nõrk. Ning otsustada, kas edaspidigi leppida keskpärasusega või asuda siiski otsima madalseisust väljapääsu. Unikaalne kolme teatrikunsti valdkonda viljelev Vanemuine ei tohi jääda ühest jalast lombakaks!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles