Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pille Rives: mahedam ja loomulikum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: TPM

On asju, mida oleme harjunud võtma iseenesestmõistetavana ja mille kohta stressirohke eluga koormatud vanemad ei esita endale küsimusi enne, kui on selleks sunnitud. Üks selliseid tundub olevat laste päevahoid.


Oleme harjunud mõtlema, et lasteaed on vältimatu osa lapse elust: lasteaias lapsed sotsialiseeruvad, saavad alushariduse, neid toidetakse korrapäraselt, nad on järelevalve all.



Ainus probleem tundub olevat kohtade puudus. Kahe lasteaiaealise lapse emana olen minagi kokku puutunud lasteaiakohtade defitsiidiga. Aga rohkem kui see puudutab mind lapse vajadustega arvestamise defitsiit meie laste päevahoiusüsteemis.



Suure aia suures rühmas

Kaua oodatud lasteaiakoha pakkumisest olin sunnitud raske südamega loobuma, sest tosina rühmaga lasteaia 24-lapselist rühma pidasin oma lastele ja ka endale liiga suureks katsumuseks.



Loomulikult saab enamik lapsi lasteaias hakkama – lapsed on head kohanejad. Ma ei kahtle ka selles, et lasteaedade personal teeb oma tööd südamega.



Aga ma ei näe ühtki mõistlikku põhjendust, miks meie lastehoiusüsteem ei võiks olla lapsekesksem ja pakkuda pehmemaid lahendusi.



Väide, et sõjavägi teeb poisist mehe ja lasteaed annab hea ettevalmistuse kooliks, võib laias laastus paika pidada, aga mitte alati. Laste võime kohaneda pole ühesugune.



Väikesed lapsed, kes on kogu päeva suures rühmas, on liiga vähe aega täiskasvanuga rahulikus kontaktis, neil on liiga palju suhteid, mürafoon rühmas on liiga tugev. See ei ole loomulik.



Suured rühmad mõjutavad ka lasteaiatöötajaid. Kas te kujutate ette, mis tunne on olla õues 12-rühmalise lasteaia 24-lapselise rühmaga? Kuigi rühmadel on piiratud mänguala ja laste sage puudumine on pigem reegel kui erand, on see harjumatule inimesele üsna stressirohke olukord. Aga lasteaiatöötajatele ja paljudele lastele on see argipäev.



Alternatiiv on olemas

Kas pole siis variserlik imestada, miks tänapäeva lapsed on kergesti ärrituvad, pinges ja agressiivsed? See on hind, mida me maksame, kui ühiskond laste pealt kokku hoiab.



Kogu see jutt oleks asjatu, kui poleks pakkuda alternatiivi.



Aga alternatiiv on olemas. Praktikas järele proovitud. See on pere- ja rühmapere­päeva­hoid, mida Eestis tuntakse lastehoiuteenuse nime all ja mis meie põhjanaabrite juures on juba aastaid paljude vanemate esimene valik.



Kuigi Soomes on lasteaiarühmas seitsme lapse kohta üks lasteaiaõpetaja, eelistavad paljud sealsed vanemad siiski veel väiksemaid ja pehmemaid rühmi.


Tartu Lastehoiuseltsi viis rühma on nüüdseks tegutsenud kaks aastat.



Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistavad võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma, isegi kui kohamaks on ligi kümme korda kallim kui munitsipaallasteaias.



See ei ole rühma veidrikest vanemate katse ujuda vastuvoolu.



Vanemad nii Eestis kui ka Soomes väärtustavad väikesele rühmale omast rahulikku keskkonda, turvalisust ja stabiilsust. (Jätan praegu kõrvale need pered, kes on sunnitud valima kallima teenuse lasteaiakoha puudumise tõttu.)



Kui haridusminister Tõnis Lukas võrdles Eesti waldorf­koolide 20. tegevusaastale pühendatud konverentsil wal­dorf­haridust maheharidusega, siis võib lastehoidu lasteaiaga võrreldes samuti nentida, et väike stabiilse seltskonnaga lastehoiurühm on mahedam, loomulikum, lapsesõbralikum.



Lasteaias on 24 lapse kohta üks lasteaiaõpetaja ja abikasvataja (kes laste õuesoleku ajal hoopis toas koristab), Tartu Lastehoiuseltsi hoiurühmades on aga 5-6 lapse kohta kohal üks hoidja.



Põhjanaabrite juures on koduses perepäevahoius hoidjal neli ja pool last – see poolik on eelkooli- või algklassilaps, kes pärast koolitunde hoidu tuleb. Rühmahoius, sarnaselt lasteaiaga, on ühel hoidjal kuni seitse last.



Lastehoiu probleemid

Tuleb tunnistada, et Eestis on lastehoidude tase väga erinev. Et lastehoiuteenus on sotsiaalteenus, siis selle osutajal ei ole kohustust anda alusharidust, vaid lihtsalt hoida ja hooldada lapsi. Samas ei keela lastehoiuteenuse formaat tegutseda minilasteaia vormis. See on teenuse osutaja südametunnistuse ja lapsevanema asi.



Ka personali ettevalmistus on lastehoidudes väga erinev. Kuigi seadus lubab lapsehoidjana töötada põhiharidusega inimesel, kes on 160 tunni ulatuses lapsehoidja koolitust saanud, siis enamikus hoidudes on tööl siiski lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooniga inimesed.



Soomes on lapsehoidjate ettevalmistus pikem ja põhjalikum, iga perepäevahoiu ja rühmahoiu tegemistel hoiab silma peal selleks volitatud kohaliku lasteaia juhataja, kellega kooskõlastatakse lastega läbiviidavad tegevused ja kes enne hoiu avamist vaatab üle nii ruumid kui ka personali. See tagab teenuse ühtlasema kvaliteedi ja turvalisuse.



Eestis on lapsehoiuteenus suhteliselt uus asi. Paljudes omavalitsustes on see ellu kutsutud lasteaiakohtade nappuse korvamiseks, mistõttu lastehoius nähakse ajutist vaheetappi, kus laps on kuni lasteaiakoha saamiseni.



Tartu Lastehoiuseltsi rühmade kogemus aga näitab, et paljud lapsevanemad ei kipugi oma last lasteaeda panema. Kui seda tehakse, siis enamasti suure hinnavahe tõttu, sest omavalitsuste toetus lastehoiule on tuntavalt väiksem kui lasteaialapse pearaha.



Soome peredel pole rahalises mõttes vahet, kas laps käib lasteaias või lastehoius, vanem valib oma lapsele sobiva hoiuvormi.



Kas Eesti ja Soome perede ja laste vajadused on erinevad? Vaevalt küll.


Kas asi on rahas? Julgeksin väita, et ei ole. Lastehoiuteenus ei ole märkimisväärselt kallim kui lasteaiateenus.



Asi on suhtumises. Visioonis ja vastutuses.



Lapse arengut ei mõjuta mitte ainult lapsevanemad, vaid kogu ühiskond selle kaudu, kuidas me loome võimalusi.



Mõni aeg tagasi avaldas meie linna kõrge ametiisik Postimehe veergudel arvamust, et töötud naised võiksid end koolitada lapsehoidjaks ning hoida nii enda kui naabrinaise lapsi, lahendades nõnda mitu sotsiaalset probleemi – tööpuuduse ja lasteaiakohtade nappuse korraga.



Pealtnäha nutikas lahendus. Tähelepanuta jääb ainult üks «väike asi» – lapse heaolu ja vajadused ehk see, missugust päevahoidu lapsed vajaksid.

Tagasi üles