«Sügisel olime optimistlikud ja härga täis, finaalidest allapoole ei mõelnudki,» meenutab Pere Leiva mänedžer Martin Jürgenson Tartu võrkpallurite tänavuse hooaja algust.
Pere Leiva meeskonda tabas ebaõnnejada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel on meeleolud tõsisemad. Hooaja algul seatud eesmärgid – karika kaitsmine, Schenkeri ja Eesti meistriliiga kullad – jäid täitmata.
«Võistkond ei olnud ju sellises seisus, et oleks pidanud kaotama Rakverele ja Daugavpilsile,» nendib Jürgenson, «ootused olid kõrgel ja kui esimesed laksud tulema hakkasid, oli masendus peal.»
Pere Leivast lahkusid mullu meeskonna alustalad Kert Toobal ja Oliver Venno. Toobalit asendama tulnud venna Andrese tase oli aga kõikuv.
Võimalik, et ka noorel treeneril Rainer Vassiljevil ei õnnestunud ennast kehtestada. «Ta võib-olla eeldas, et mängijad on professionaalsemad,» tõdeb mänedžer.
Võõrastega vedas viltu
Viltu vedas tartlastel ka enamiku võõrmängijatega. Brasiillane Baiano näitas end hästi kontrollturniiril, pärast seda läks tema mäng allamäge.
Allamäge läks ka Pere Leival, põhiturniiril oldi isegi 8. kohal. Baiano asemele võeti tiimi eelmisel aastal Tartus pallinud Eduardo «Dudu» Nunes. Paraku sai Dudu juba teises mängus vigastada ja temagi panus jäi järjest nõrgemaks. Karikafinaali Pere Leib ei saanud. «2:3 kaotus Pärnule näitas küll, et meestes iva on ja mängida saab,» nendib Jürgenson. Dudu ennast mängukorda ei saanudki ja pakkis kohvrid.
Dudu minekust sai aga mingis mõttes Pere Leiva uus tulemine. Rainer Vassiljevi kõrvale treeneriks asus klubi juhatuse liige Raivo Simson. «Nägime, et Raineril on väga raske,» kirjeldab Jürgenson, «Raivo tulek andis talle kõvasti enesekindlust juurde, mängupilt muutus.»
Jaanuaris värvati diagonaalründajaks paljulubav Ismel Ramos. Mees läks üha paremasse hoogu, aga juhtus see, mida keegi uneski näha ei osanud – Ramos sai vigastada. Jälle kojusõit.
«Balti liiga on ikka piisavalt tugev. See, et sa oled brasiillane, ei tähenda veel, et sa siin hakkama saad,» tõdeb Jürgenson. «Saime hea õppetunni, et kui edaspidi leegionäre võtta, peab ikka väga kindel olema, et mees hakkama saab,» lisab ta eelkõige Baianole vihjates.
Nii oli see hooaeg Pere Leivale paras virvarr välismaalastega. «Meid isegi nimetati vahepeal võrkpalli Cramoks,» ütleb Jürgenson. Ainuke, kes ennast õigustas, oli Enderwin «Eddy» Herrera, kelle ka fännid oma lemmikuks valisid.
Edaspidi kavatseb Pere Leib rohkem kodumaal ringi vaadata.
«Palgatud mängijate kohta teadsime tegelikult päris head taustainfot,»möönab Simson, «Eks peame endale ka tuhka pähe raputama, võib-olla valikud polnud kõige õigemad. Aga tänu sellele saime väga hea ülevaate noortest meestest, kes võiksid meil hakata edaspidi olulisemat rolli mängima. Nad poleks väljakule saanud, kui välismängijad oleks siia jäänud.»
Pärast Simsoni treeneriks saamist hakkas Pere Leib taas võitma. Võitis seitse mängu järjest, kui Schenkeri finaalis tuli taas tagasilöök.
Ei vedanud tartlastel ka Eesti võistlustel. Kuna Rakvere võitis veerandfinaalis üllatuslikult TTÜd, tuli tartlastel Selveriga juba poolfinaalis vastamisi minna. Ja finaaliuks jäi suletuks.
Ei jätnud ka siis vigastused tartlasi maha. Romet Priimägi väänas jala, Romet Leopard oli õlavigastuse tõttu väljas ja Taavi Sadam enne pronksimängu palavikus. «Hooaja jooksul polnud ühtegi sellist meest, kes poleks audis olnud,» ütleb Jürgenson, «nii vigastusterohket hooaega pole meil olnud.»
«Kokkuvõttes võib rahule jääda,» sõnab Simson, «Baltimaades olime ikka tugevuselt teine. Vahepealse häbi pesime lõpuks maha.»
Individuaalselt tõstab Simson esile Martti Juhkamit, kes kasutas hästi ära võimaluse ennast näidata. Kristo Kol-lost sai hooaja kahvatu algusega võrreldes üks põhimehi.
Andres Toobal tegi läbi tõsise arenguhüppe.
Vassiljev jätkab klubis
Pere Leiva järgmise hooaja koosseis sõltub suuresti rahakotist. «Ees seisab läbirääkimiste voor sponsoritega,» sõnab Simson. «Tahame ikka siin Eestis tooniandvad olla. Loomulikult on meil vaja noorte kõrvale ka kogenud proffe.»
«Peame mõtlema, kuidas rollid välja kujunevad,» annab Simson aimu Vassiljevi tulevikust, «Rainer jätkab klubi juures ja loodetavasti peatreenerina.»