Meleski klaasimuuseumi perenaine Astrid Dreving näitab klaastorudest ketti ja klaasist linde, mis on kohalike klaasimeistrite tehtud juba enne viimast suurt sõda ning mis enne muuseumisse sattumist ehtisid koduseid jõulupuid. Foto: Margus Ansu

Üleolevat arvamust, et no mis teil seal muuseumis peale kolme pudeli näidata, on Dreving ikka kuulnud. Eri kuju, suuruse ja värviga pudeleid on hulk riiulitäisi. Lisaks kanne, vaagnaid, autolaternaklaase. Kokku kolm toatäit eksponaate.

Ja on ka näputäis jõuluehteid, mis vanavanematelt päranduseks saadud. Täpsemalt siis Astridi abikaasa Ville vanavanematelt.

Vanaisa pärand

Enamik ehteid, mis vitriinides välja pandud, on kord Drevingute suguseltsile jõulupuu otsas silmailu pakkunud. Osa on ka sõpradelt-tuttavatel muuseumieksponaadiks hangitud.

Päris kindlalt ei julge Astrid Dreving öelda, millised ehted täpselt on vanaisa Nikolai Drevingu ja millised tema kolleegide tehtud.

Seda, et Lätist 1920. aastail Meleskisse jõudnud Nikolai jõuluehteid tegi ja mõned muuseumisse sattunuist on kindlasti just Nikolai valmistatud, usub muuseumi perenaine aga kindlalt: «Sest ta oli ju meisterklaasipuhuja.»

Seda, et mees tubli meister oli, kinnitab ka ühe muuseumitoa seinale riputatud värvikirev tunnistus.

Nagu tänapäeval teada, tegid jõulupuule klaasist ehteid paljud legendaarse Meleski klaasivabriku töötajad. Tegid müügiks, tegid endale koju ja sõpradele kingituseks. Tegid tehases ja ilmselt ka kodus.

Üht tumedatoonilist klaaskäbi, mis vitriinis seisab oma vormis, arvab Dreving ilmsesti kodus tehtud olevat just värvi pärast. Kodus oli värvida keerulisem ja seepärast polegi sel käbil säravat ja eredat värvi.

Jõuluehete vorme on muuseumisse toodud mitmeid ja ka selliseid vorme, mille järgi tehtud ehteid pole paraku näha.

Ehte valmistamiseks tuli sulaklaasi vormi sees nõnda palju puhuda, et see oleks vastu vormi seinu surutud ja nii oma kuju võtaks.

Ühe klaastorukestest kokku pandud keti kohta ütleb Astrid Dreving, et see on kindlasti tema sõbranna vanaisa August Pullisaare valmistatud ja juba enne sõda.

Keti kohta käiva loo järgi on see tehtud ilmselt Meleskis aastail 1924–28 olnud klaasitööstuse kooli lõputööna.

Makaroni või joogikõrre moodi torukesi venitati sulaklaasist ja siis aeti värvitud torukesed vaheldumisi ümarate kuulidega nööri peale.

Sabasuled kanadelt

Jõuluehteid on Meleskis kindlasti valmistatud 1920. aastatest alates, kas ka enne seda – võta sa kinni.

Kas ka pärast sõda tehti, ei julge Dreving kindlalt väita, ent vormid olid ju olemas ja puhujad ka. «Ei saa öelda, et see võimatu oleks olnud,» nendib ta. Oma mälestused on Astrid Drevingul klaasist lindudest, neid on muuseumis neli.

Klaaslindudel oli pärissulgedest saba, aga sabasuled kippusid ikka välja pudenema. Ja siis korjas Astridi ämm kanadelt sulgi ja sättis klaaslindudele külge.

Astrid Dreving usub, et Meleski kandis peaks senimaani olema paljudes kodudes kohalike meistrite tehtud kuuseehteid. Oli ju kogu siinne rahvas pea kaks aastasada jutti töötanud klaasivabrikuga seotud.

Ühest asjast, nagu Dreving jutu lõpetuseks ütleb, on aga kahju.

Siis, kui olnuks veel kelleltki kõigi nende klaasist kaunisasjade kohta lähemalt pärida, ei tulnud see pähegi. Ja nüüd on lugude talletamiseks kahjuks juba liiga hilja.

Ning kuulsusrikka minevikuga klaasivabrikki seisab juba pea paarkümmend aastat.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5