Jannseni ajal, sadakond aastat tagasi, oli siinmail meie enamiku, kahe külakoolitalve haridusega maalaste eluolu hoopis teistsugune.

Põhjuseks on äsja ilmunud raamat, Malle Salupere «Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis».

Inimest otsides

Jannseni elutööd on vaaginud ja hinnanud juba Matthias Eisen 1883. aastal, siis Villem Reiman 1916. a, August Tamman 1938. …Juhan Peegel 1969. aastal ning veel mitmed teised. Mis on siis Malle Saluperel olulist lisada 116 aastat tagasi Tartu ja maailmaga hüvasti jätnud «ärkamisaja vanema järgu rahvusliku tegelase» kohta?

«Olen viimase 13 aasta jooksul arhiivimaterjalidesse sukeldudes oma uurimishuvi ka Lydia Koidulale ja Johann Voldemar Jannsenile pühendanud ning olen kas mitmetele senistele ebakindlaks peetud väidetele kinnitust või hoopis midagi uut ja huvitavat asemele leidnud,» kommenteeris autor.

«Minu juba varem siin-seal avaldatud käsitlused ongi nüüd üksteise kõrvale ja kahe kena raamatukaane vahele saanud,» lisas ta.

Kõrtsipidaja poeg

Jannseni perekonna sugupuuvõra okshaaval läbi uurinud Malle Salupere võib käsi piiblil kinnitada: Johann Voldemar Jannsen sündis kõrtsipidaja peres, mitte möldri pojana. Sealt siis ka tema hea maarahva tundmine, rahvapärane kõnepruuk, lopsakas ja ladus pajatuslaad jutustustes ning oma Perno Postimehes ja Eesti Postimehes.

Raamatus on ka kirjeldus papa Jannseni ajakirjandusliku tegevuse 25. aastapäeva tähistamisest, kus eestlase rahvustunde ülesäratajate omavahelises võitluses ajurabanduse üle elanud meest tulevad tervitama talle sõbraks jäänud inimesed.

Tulnud on ka keeleteadlane akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann, et öelda: Jannseni rikkaliku sõnavaraga kirjatükkideta poleks ta kunagi suutnud oma sõnaraamatut niisuguses mahus ja täiuslikkuses kokku panna. Jutt on Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust, mis ilmus 1869. aastal.

Raamatust leiame Jannseni arutluse oma Vändra ja Pärnu koolmeistri ametiaja kohta, kus tihtilugu koolmeistri kõige «hädapäralisemad tööriistad» – keel ja sõnad – puudusid!

Malle Salupere nendib tõsiasja: Jannseni keeleloomet polegi tõsisemalt uuritud, kuigi tal tuli leiutada palju muidki mõisteid kui näiteks Villem Reimanile teada olev Jannseni sõna näitus.

Jannsen kasutanud kolme mõistet: maarahvas, saks ja sakslane.

Sõnad eestlane ja sakslane olevat Malle Salupere järgi samuti Jannsen käibele võtnud. Ka eestlane võivat saksaks saada, kui jõuab eneseharimise ja uute oskuste omandamisega paremale elujärjele...

Laulupeo innustus

Salupere on jälile saanud, kust sai Jannsen innustust maarahva esimeseks üldlaulupeoks. See oli I Balti laulupidu Tallinnas 1857. aastal, siis kui uus troonile tõusnud keiser Aleksander II hakkas rahvakogunemisi lubama.

Selleks ajaks oli Eesti suuremates linnades tekkinud hulgaliselt saksa laulukoore, kus laulis eestlasigi. Pärnu kooris laulis ka köster-koolmeister Jannsen. Ta käis ka II Balti laulupeol Riias ja III peol Tallinnas.

III laulupeo korraldajate hulka kuulus ka sadamameister Karl Fählmann, Fr. R. Faehlmanni vennapoeg. Karl oli oma maja juurde rongkäiguliste teele ehitanud lilledega pärjatud värava.

Üleval auvärava peal istus eestlaste laulujumal Vanemuine oma kandlega ja pani iga mööduva lipu otsa lillepärja. Temast mõlemal pool istusid valges riides Koit ja Hämarik, kes lauljate peale ülevalt lilli puistasid.

Üks peolisi oli koguni maalaste laulukoor Tallinna külje alt Jürilt, kes Pirita-Kosel lausa eraldi kontserdi andis. Siniverelised sakslased serveerisid seda kui kohalikku eksootikat.

Laulupeo ühislaul ja rõõmus rongkäik liigutasid Jannsenit.

Malle Salupere tunnistab sedagi enda teeneks, et võime kindlalt väita: Jannseni abikaasa, Lydia Koidula ema Annette Juliane Emilie ei olnud saksa päritolu, vaid oli puhas eestlane.

Kas tõde tõuseb?

Mitmed põlvkonnad pole Johann Voldemar Jannsenit n-ö päris puhtaks poisiks pidanud. Läbi kahe sajandi on tema kohal püsinud kahtluse vari: ta oli kokkuleplane ja äraostetav…

Küllap on see Jannseni-raamatut käes hoidev lugeja, kes kõigele vaatamata austab tema rahvale pühendatud elutööd, kohtuotsuslikku peatükki «Müüdud või ostetud?» lugema asudes parajas ootuspinges.

Raamatus toodud faktide põhjal küll süüdimõistvat otsust ei tihkaks langetada.

Ehk valis mitme pealistikuse ülema – Vene keisrivõimu, parunite ja pastorite ning tsensuurikomitee (iga lehenumber saadeti enne trükkiminekut postitõllaga Riiga tsensorile uurida) – haardes Jannsen oma ajalehe Eesti Postimees huvides halvast olukorrast parima?

Lugedes nii-öelda silphaaval müümise-ostmise-peatükki, aimub sajanditagune olukord: rüütelkonnad soovisid ise asutada eestikeelset (!) ajalehte, kus oma visiooni Eestimaa kohta avaldada.

Nad aga ei saanud selleks keisrivõimult luba. Pöördusid siis Jannseni poole, et osta endale tema Eesti Postimehest leheruumi. Jannsen nõustus, loobumata vabadusest oma arvamusavaldusele.

Rüütelkonna esindajad kirjutasidki, Jannsen aga tellis ja avaldas ka teistsuguseid arvamusi. Või kommenteeris ise, ikka edasipürgiva eesti mehe vaatevinklist. Näiteks Aleksandri kooli vajalikkusest.

Jannsen müüs leheruumi? Mitte oma meelsust?

Leheruumist rüütelkonnad ja pastorid pikapeale loobusid, Jannsen aga jäi ikka oma rahva koolmeistriks ja Eestimaa tema klassitoaks, kus ta manitses rahvast teadmisi ja oskusi omandama ning viisakamalt käituma, et kord ise eestlasena saksa moodi, see tähendab haritud inimesena oma maal paremini elada ja toime tulla.

Kes viskas esimese kivi Jannseni pihta?

Monograafia autor vastab, et radikaalsem ja vaheda sõnarelvaga Jakobson. Seni 20 aastat Jannseni juttudest, ajalehtedest ja laulukogudest lugema õppinud eestlane sai nüüd uuema aja ajalehe, Jakobsoni Sakala (1878). Jätkus Eesti Postimehe ja Sakala arvamuste sõda.

Jannsen polnud kakleja, teisele ärapanija tüüp. Ta loobus vaidlusest.

Tänase päevani otsitakse kirjaliku lepingu olemasolu sakste ja Jannseni vahel. Leitud on kviitungid, mis tõendavad leheruumi ostmist ja tasumist otse Laakmanni trükikojale.

Kuid – lumipuhaste inglite otsimine jätkub. Ei ole meil olnud kõik nii perfektne nagu… kas nagu peaks olema või nagu on tänapäeval!?