Tassid pole klaveris asjata. Instrument tahab korraspüsimiseks umbes 50-protsendist suhtelist õhuniiskust, keskküttega koolimajas kipub näit ilma kunstliku niisutuseta langema 30 protsendile. Kui klaveri kõlalaud aga lõhki kuivab, kõlbab pill hädapärast veel vaid algajale harjutamiseks.

Kord kui üks koolipianiino ei tahtnud enam teha plärtsugi, tõmbas Aare Pütsepp sealt välja kirve.

Helipeetuse põhjustajaiks on sattunud ka hiired, kes närinud läbi paelad, mis tõmbavad tagasi keeli plõnnivaid haamrikesi.

«Olen näinud, kuidas perenaise nägu tõmbub lillakaks, sest pianiino põhjast tulid nähtavale rahapakid,» meenutab Pütsepp. «Kõige vahvam oli aga see, kui äsjaostetud klaverist ilmus välja kaks kohvilikööri pudelit. Need olid sinna unustatud ilmselt päris kauaks. Oli ammu krooniaeg, aga etiketil seisis kaks rubla ja üheksakümmend kopikat.»

Kella vaadata ei tasu

Aare Pütsepp lööb lahti oma üheksakilose metallkohvri ja võtab sealt peamise tööriista – häälestusvõtme. See on üsna uus, alles paar aastat tagasi Saksamaalt tellitud.

Reservina leidub kohvris küll ka omaaegselt Vanemuise klaverihäälestajalt Ferdinand Veermäelt päranduseks saadud eestiaegne võti.

«Töötab siiamaani, järelikult väärt metallist,» kiidab Pütsepp. «Tema ainus häda on lühikesevõitu vars – ei tunneta nii hästi. Teise võtmega on liigutus juba nii käe sees, et teinekord ei peagi keerama. Paned ainult käe peale ja ongi paigas.»

Tegelikult pole asi nii lihtne, kui võib paista sellise jutu peale profaanile. Klavereil on sõltuvalt tüübist umbes 230 keelt. Kõige madalamaid toone annavad üksikud keeled, ülemiste klahvide taga peituvad keeled juba kolmekaupa.

Võtnud helihargilt esimese oktavi la ja häälestanud tervikuna ühe sellest allapoole jääva oktavi, liigub häälestaja keelhaaval klahvistiku ülemisse otsa. Seejärel keskelt madalaima noodini. Ja läheb uuele ringile.

Kaks tiiru on miinimum, millest piisab harilikult kodusele pianiinole.

Mõnele klaverile tuleb aga teha peale neli või isegi viis ringi ja häälestamiseks kulunud tunde võib koguneda sama arv. Alati ei pruugi asi olla sugugi väljaveninud keeltes või väsinud virblis.

«Mõni klaver lihtsalt on omamoodi. Igatahes pole mõtet kella vaadata, sest ega enne saa järele jätta, kui pill hääles,» sedastab Aare Pütsepp.

Pütsepp siin ja seal

Jõudsin sel suvel Aare Pütsepa nimeni kolmel korral. Esimest korda siis, kui tuttav koorijuht rääkis vajadusest saada häälde oma pianiino Lüürika. Teist korda siis, kui lastemuusikakoolist anti lahkelt niidiots tütrele harjutuspilli hankimiseks. Kolmandat korda siis, kui olin Riga ostuks käed löönud.

Juba 35 aastat pianiinosid ja tiibklavereid häälestanud Pütsepp ütleb, et tema töö on nagu vähkkasvaja: info liigub suust suhu ning iga järgmine häälde pandud pill tõotab uusi kundesid. Oma kõrv on kuningas ja ega Eesti Kontserdi ja Elleri kooli klaverite kallale igaüht ju lastakski.

«Ilmselt sobib amet mulle sellepärast, et ma ei pea inimestega suhtlema. See oleks väga väsitav,» avaldab Pütsepp. «Iseenesest on elukutse ju hirmus – pean kuulama päevad läbi valehelisid, nii et tihtipeale saan õhtuks peavalu. Aga mulle meeldib, kui kaosest saab kord.»

Võrumaal kasvanud Aare Pütsepp sattus muusika ligi tänu pasunamehest isale. Isa pasunat hüüti baritoniks. Aare Pütsepp õppis trompetit ja mängis korraga kolmes orkestris, nii et huuled olid pidevalt villis. Kuidas mängida, säästes huuli paistetusest, õppis ta alles Tartus Elleri muusikakoolis.

«Kui hakkasin kooli lõpetama, kerkis Elleris vajadus klaverihäälestaja järele,» meenutab Pütsepp. «Direktor Ago Russak, õppealajuhataja Peeter Lokk ja puhkpilliosakonna juhataja Aadu Regi istusid koos. Aga kui kolm meest on koos, on midagi laual ka. Minu teada oli see Regi, kes pakkus, et häälestajaks võiks koolitada mind.»

Mõeldud-tehtud. Aare Pütsepp on olnud nüüd pea igapäiselt Elleri kooli seinte vahel 42 aastat jutti.

Kõla läheb kikki

Ülenurme muusikakooli uus Estonia klaver hakkab viimaks häälde saama. Aare Pütsepp on väänanud virbleid ligi kolm tundi ja arvab, et kõla on saanud üsna kenasti kikki.

«Peamine on see, et häälestamine käiks ülemhelide järgi,» ütleb ta vist juba vähemalt viiendat korda. Sama palju kordi on eksitanud häälestamist meistri taskutelefon ja oktoobri algusse sai kokku lepitud mitu uut tööd.

Pütsepa sõnul sõltub häälestuse hind muidugi pilli olukorrast, sest kulunud instrumendiga läheb oluliselt rohkem aega. Laias laastus tuleb keskmiselt poolteist-kaks tundi vältava operatsiooni eest välja käia 400 krooni.

Mis imeloomad on ülemhelid?

• «Peamine on see, et häälestamine käiks ülemhelide järgi,» ütleb Aare Pütsepp kolme tunni jooksul päris mitu-setu korda. Mis imeloomad need müstilised ülemhelid siis ikkagi on?

• «Eesti entsüklopeedia» seletab ülemhelisid ehk obertoone ehk naturaalhelirida ehk osahelirida harmooniliste osahelide kogumina. Harmoonilise võnkumise korral võngub pillikeel, ka klaverikeel üheaegselt tervikpikkuses kui ka kaheksandik-, kolmandik-, neljandik- jne osadena. Osade võnkesagedused on seejuures tervikvõnkumise täiskordsed. Terve keele võnkumine tekitab põhiheli, poole keelepikkuse võnkumine esimese ülemheli, kolmandikosa võnkumine teise ülemheli jne.

• Kui klaverihäälestaja on häälestanud helihargi järgi esimese oktavi la ja siis tervikuna ühe oktavi väikse oktavi la-st esimese oktavi la-ni, liigub ta edasi teise oktavisse.

• Oletagem, et parajasti on tal tarvis paika saada teise oktavi sol. Selleks lööb ta korraga helisema nii esimese kui teise oktavi sol-i. Kõnealusel juhul ongi teise oktavi sol esimese oktavi sol-i ülemheli. Ülemise keele virblit ehk pingutit ettevaatlikult keerates püüab häälestaja saavutada nüüd tulemuse, kus kahe keele võnked sulanduks võimalikult ilusti ühte.