Hooaja avaesietendus «Suurema kurbuseta» osutus siiski suuremaks üllatuseks nii ruumikujunduse kui ka näitlejate seisukohalt. Üle hulga aja tabasin end lausa mõttelt, et kas see tõesti on ikka Vanemuise lavastus. Ehk siis sedavõrd positiivsed elamused. Üllatuseks oli ka «Jäine mõrv», kuid see üllatus oli pigem ootuspärane kui ootamatu. Ootuspärane tänu kvaliteedikindlatele näitlejatele (Jaan Rekkor ja Hannes Kaljujärv) ning ootamatu tänu lavastaja Leino Reile, kelle rolle laval nähtud, ent kelle lavatagune ehk lavastajakäekiri oli siinkirjutajale veel avastamata maa.Uudne tandem Uudse tandemi moodustasid kunstnik Rosita Raud ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kes «Jäises mõrvas» küll jalgratast ei leiuta, ent kelle panus aitas lavastuses õnnestunud tervikpildi kokkupanemisele kaasa. Raua lakooniline, ent tabav lavakujundus jätab ühelt poolt steriilse uusehitise mulje, samas annab piisavalt viiteid, et tabada pooltoone tegelaste iseloomust. Põllu on kasutanud muusikalisi fragmente, mis avardavad lavastuse piire ja viivad meid ühte teise kriminaalsesse aegruumi – kui ma ei eksi, siis Hercule Poirot´ televersiooni. Seega on topeldatud ja rõhutatud «Jäise mõrva» kriminaalset maailma, lastes vaatajal tõmmata paralleele ja tekitada allusioone erinevate kultuurivormide (televisioon ja teater) vahel. Hannes Kaljujärve (Paul Riggs) ja Jaan Rekkori (Harold Kent) lavapartnerlusest kerkib teatriteadlikuma publiku silme ette nende kahe suurepärane duo Vargamäel tehtud suvelavastuses «Tõde ja õigus». Pearu ja Andres, Harold ja Paul – sarnased vihkamise ja kooseksisteerimise probleemid mõlemas lavastuses. Kaks kanget, kes üritavad teineteist üle trumbata, teisele kohta kätte näidata. Harold on koostööd tegevate kriminaalromaani autorite praktiline pool, kes paneb elunautlejast emotsionaalsema Pauli ideed paberile. Aastaid on selline sümbioos kahe mehe vahel toiminud, ent mis juhtub siis, kui kiik üle võlli käib ja ühele tundub endine sümbioos parasiitlusena? Seda enam, kui parasiit ei taha senisest elulaadist loobuda ja püüab iga hinna eest, alatute võtete abil teise kukile tagasi ronida. Algab mäng, kus vahendeid ei valita. Kuna tegemist on kriminalistikas intellektuaalselt võimekate isikute ja teineteist läbi ja lõhki tundvate meestega, siis on ka teineteisest vabanemise ja/või kinnihoidmise võtted kummalised. Kaljujärv ja Rekkor on mõlemad sellist mõõtu näitlejad, kelle puhul pelgalt üksikute nüansside väljatoomine võtaks rohkem leheruumi kui käesoleva arvustuse tarvis antud. «Jäise mõrva» puhul pole ehk üksikuid väljanoppeid kahe näitleja rollist tarviski teha, sest Edward Taylori triller ise eeldab juba võrdselt tugevaid näitlejanatuure. Pallita pallimäng Vaimne sõnadevalang, vihkamine, äng ja teeseldud siirus on Rekkori ja Kaljujärve duellis pall, mida ühe väravast teise omasse veeretatakse ja lavamaailma pingeid luuakse. Loomulikult ei puudu ka Taylori näidendist naistegelane, kelle naine olemise ampluaa ulatub ühest äärmusest teise. Hilje Mureli mängitud Emma Kent on edukalt esitatud kriminaalromaani kameeleonnaine, kes pole kunagi see, kellena näib. Taylori «Jäine mõrv» ei jookse piinliku täpsusega mööda oma ˛anri piire, lõhkudes vaataja ootusi mitmel korral. Vanemuine pakub seekordse uuslavastusega piisavalt värsket verd – alusmaterjali valikust näitlejakoosluseni, lavakujundusest muusikani välja. Briti triller • Briti näitekirjaniku Edward Taylori triller «Jäine mõrv» esietendus Vanemuise väikeses majas 21. septembril. • Lavastanud Leino Rei. • Osades Jaan Rekkor, Hilje Murel või Eva Klemets, Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar. |
kõik galeriid
