«Olime mures küll, et kuidas koerad end üleval peavad, kuid nad käituvad korralikult – vahel isegi võtavad valvuri ameti üle ja hauguvad kaubatoojate või pesulaos käijate peale,» muheles Dorpati spaa juhataja Dagmar Seli. Ka kahe pimemassööri – Gerli Kanguri ning Asta Siku – töögraafik püütakse tema kinnitusel seada nii, et koerte Dora ja Freda ooteaeg poleks liialt pikk. Kui Dagmar Selini jõudis pakkumine pimedatele massööridele praktikakoha pakkumiseks, ei osanud ta juhtkoerte peale esmalt mõeldagi. «Kõigepealt mõtlesime, et kuidas üldse saab,» sõnas Seli, kellel varasemat kokkupuudet puudega töötajatega polnud. Tema sõnul muretseti kõige rohkem igapäevase töökorralduse pärast, sest kardeti puudega kolleegide aitamisega kaasnevat lisakoormust. Ja nõu küsida ei olnud ka kelleltki, sest Eestis tegutsevad vaid üksikud pimemassöörid. Takkajärele teabki Seli, et puudega inimese palkamise vastu räägib tihti inimeses pesitsev hirm. «See on kartus puutuda puudega inimesega lähedalt kokku või siis tunne, et ei oska puudega inimesega suhelda,» räägib ta ja võrdleb olukorda leinava inimesega suhtlemisel. «Ka siis valdab inimesi hirm selle ees, kuidas tema peab käituma.» Talle tõestas naiste praktikaaeg aga, et pimedad teevad massööritööd võrdselt teistega ja tulevad toime pea igas olukorras. Praeguseks on mõni kuu ühist tööd kõik hirmud taandanud ja Gerli ning Asta massööritöö sujub kui õlitatud kellavärk. Koguni nii, et massöörile aega kinni pannes klienti pimemassööri juurde sattumisest ei teavitata. «Praktikaajal me tegime seda, vaid üks inimene ütles oma massööriaja ära,» meenutas spaa juhataja. Nüüd võivad Dorpati spaasse tulijad pimemassööri juurde sattumist aimata alles siis, kui neid ei tule vastuvõtulaua juurde tervitama massöör, vaid kabinetti juhatab administraator. Praegu teevad mõlemad pimemassöörid vaid üldmassaa˛i, kuid Dagmar Seli näeks mõlemat tublit naist lisaoskusi omandamas. «Astal on tugevad ja jõulised käed, Gerli massaa˛ on pehme ja lõõgastav,» kirjeldas Seli ja lisas, et käte tundlikkusest lähtuvalt on valitud ka õpitavad massaa˛iliigid. Nii hakkab Asta juba oktoobri lõpus õppima tselluliidimassaa˛i ning Jaapanist pärit shindo-massaa˛i. Gerli tahaks õppida aroomi- ja lümfimassaa˛i, kuid praegu pimemassööride ühing neid kursusi veel ei korralda. -------------------------------------------------------- Asta Sikk Epitaris harjavalmistajana töötanud 59-aastane Asta ei tahtnud esmalt massööriks õppima minemisest kuuldagi. «Tööhõiveametist aga kutsuti ning tütar utsitas tagant, nii ma kursustele läksingi,» rääkis 40 aastat harju valmistanud naine. Ta tunnistas aga samas, et soov teha midagi muud kui harju meisterdada, oli tema sees olemas tänu SA Teaduskeskus Ahhaa korraldatud projektile «Dialoog pimeduses». «Töötasin seal giidina ning töökohal hakkamasaamine andis mulle kindlust edasi pürgida,» meenutas ta. Astal ei olnud lihtne massööriks saada, sest kursustel tuli õppida omajagu. Kui ei ole aga aastakümneid koolis käinud, on uue omandamine keerulisevõitu. Ka püsis tema sees hirm, et vaevalt pärast kursuse lõpetamist üldse tööle saab. Hirmu toitis teadmine, et lisaks nägemispuudele on ka tema vanus selline, mis tööandjaid just vaimustusest kilkama ei pane. «Kõik on aga korras! Minu töö nõuab ju ainult käsi ja need on mul olemas,» lausus naine rõõmsalt, julgustades oma kogemusele toetudes uut ametit õppima ka teisi vanemasse ikka jõudnud inimesi. «Kellel jalad ja selg vähegi kannatavad, need proovigu!» kinnitas ta. Massööritöö juures köidab Astat kõige enam see, et tegu on huvitava ja vaheldusrikkust pakkuva tööga. «Ma saan inimestega suhelda ja neid aidata, teised on mind ju terve elu aidanud,» tähendas ta. Ka tööga kaasnevad uued enese proovilepanekud pakuvad Astale pinget, näiteks ootab ta õhinal algavaid täienduskursusi. Ja õhtuti kuulab ta diktofonile loetud soome- ja ingliskeelseid väljendeid, et saaks igast rahvusest klientidega natukenegi suhelda. Kõige parema komplimendi pärast uuele töökohale asumist on Astale teinud tema tütar. «Ta ütleb, et see on müstiline, mis minuga on viimase aasta jooksul juhtunud. Ma olevat lausa särama hakanud,» lausus naine. Ta lisas, et nüüd teab küll, et ainult ise saab oma elu muuta. «Ja teistele öelda, et käin tööl, on ütlemata uhke tunne,» sõnas ta. Gerli Kangur Seni vaid ühiskondlikke tööülesandeid täitnud Gerli teadis juba ammu, et tahab leida endale töökoha väljaspool koduseinu. «Viis aastat tagasi käisin ka massööri lühikursustel, kuid siis sündis mul laps ja sinnapaika need oskused jäidki,» meenutas 30-aastane naine. Seetõttu tervitas ta võimalust tööturuameti kaudu massöörikursustele asuda suure rõõmuga. «Mis ei tähenda, nagu poleks tagasilööke olnud. Näiteks ei lubatud esialgu kursuse toimumise kohta juhtkoeri – tervisekaitse ei lubavat,» rääkis ta. Ilma juhtkoerata oleks kursusel osalemine muutunud aga võimatuks, sest alternatiivina saavad pimedad liikuda taksoga, kuid selleks ei oleks jagunud lihtsalt raha.
> Loe edasi |
kõik galeriid
