Rohkem kui veerand sajandi pikkuse treenerikogemusega Gunnar Tõnning on püstitanud ujumises 30 Eesti rekordit – seega õige mees arutlema, miks Pekingi olümpiabasseinis purunevad nii Eesti kui maailma rekordid.
Eesti ujujad on seitsme esimese etteastega püstitanud neli Eesti rekordit. Kas võib öelda, et fantastiline? On küll tegelikult. Ütleks, et languse periood on ületatud, kuid agasid on väga palju. Vähemasti minu silmis on suurim aga see, et tipud ujuvad veelgi kiiremini ja maailmarekordid muudkui varisevad. Seega ei söandaks väita, et Eesti ujujad ületavad ennast, vaid pigem ongi Pekingis kiired võistlusolud. Noh, jah. Seoses uue Speedo trikooga hakkasid rekordid juba paar kuud tagasi varisema. Aga ma ei paneks seda väga trikoo arvele. Nagu öeldakse: viska trikoo vette – ega see liigu ju kuhugi. Rekordeid teevad ikka ujujad. Jah, kõik kiidavad basseini. See on kolm meetrit sügav ja ühtlase põhjaga. Sügav vesi on kiire vesi – see on täiesti selge. Sügavus annab palju juurde stardis ja veealuses ujumises. Kui mitu protsenti võib Pekingi bassein tulemustele juurde anda? Ega üks asi otsusta. Tulemus koosneb pisiasjadest. Põhiasi on see, et on ära tehtud pikk planeeritud töö, ja korraliku töö peale ikka tulevad arenguhüpped. Mind paneb mõtlema see, et vaatamata püstitatud Eesti rekordeile ei ole Eesti ujujad saanud protokollis sugugi paremaid kohti kui Ateena olümpial või viimasel MMil. Miks? Arvan, et Eesti ujujate igapäevase töö maht, kui võrdlen Kaire Indriksoni ja Ivar Stukolkiniga, kelle rekordid hakkavad nüüd kukkuma, ei ole see, mis tehti 30 aastat tagasi. Stukolkin läks pärast keskkooli lõpetamist Peterburi Vladimir Salnikovi punti maailma tippudega harjutama ja kasvas sealt paari aastaga välja. Arvan, et materjali meil on, mingile tasandile jõuame oma koduste tingimustega. Aga edasi? Jah, mis saab edasi? Näitlikult öeldes jõuavad naised 100 meetri vabaltujumises ühe minutini ka kodus, aga naisi, kes ujuvad alla minuti, on maailmas, kardan, et tuhandetes. Ühelt poolt on treenimine suhteliselt raske rutiinne töö, mis vajab tiimi. Üksinda on väga raske seda ära kannatada. Teine asi on see, et vaatamata kõrgetele hindadele ei jätku lihtsalt vett. Ujulad ja spaad ütlevad, et «heal juhul kella kuue-seitsmeni saate ujuda, edasi on meil kallis klient». Kalevi ujumiskoolilt küsitakse minu teada 1600 krooni raja eest tunnis. Koondislased peaksid ujuma maksimaalselt neli inimest rajal, ideaalis kahekesi raja peal, ja lisaks metraažile – kahetunnise treeninguga saab umbes 5 km – on palju pisiasju, nagu stardid ja pöörded, mis võtavad kohutavalt aega. Aga meil on ju peaaegu igas külas oma ujula! 1980. aastate teisel poolel oli Eestis 80 ujulat, nendest jäi ellu umbes 40. Pooled pandi kinni või lammutati maha. Ujulaid kerkib küll nagu seeni, aga korralikke ei ole. Tallinn on ehitanud linnaosadesse kuuerajalisi 25-meetriseid basseine, aga kaheksa rajaga 25-meetrilist pole ehitatud. Oleme üritanud Tallinnale selgitada, et tegelikult oleks vaja ühte korralikku 50-meetrist ujulat. Ujuja kasvatamine on kümneaastane protsess. Esimesed korralikud ujulad, nagu Aura ja Keila oma, valmisid seitse aastat tagasi. Need alles peaksid hakkama tõusulainet tekitama. Meie tänased tegijad on veel vana kaardivägi, kes on saanud noorpõlve koolituse vanast süsteemist. Meie uued tegijad tulevad Londoni olümpiaks või isegi sellele järgnevaks olümpiaks. Kui suur on erinevus Eesti ja maailma tippude treeningus? Toon näite. Ujusime Martin Liivamäe isa Kallega omal ajal 2400 km aastas, Salnikov ujus 3200 km, aga Martin sai paar aastat tagasi kirja alles 1500 km. Teine asi on koolisüsteem, mis on suhteliselt paindumatu. Maailma tipud on sada protsenti pühendunud treeningtööle, Venemaal ja Ameerikas on selleks spetskoolid. Juba päevaplaan on nii üles ehitatud, et saab hommikul rahulikult ujuda ja õhtul trennis käia – nagu meil vanasti oli. Sellepärast ongi nii, et enamik, kes tahab korralikult trenni teha, on läinud kas Ameerikasse või vene rahvusest ujujad ida poole. Elina Partõka käib päris palju Venemaa vahet, Vladimir Sidorkin harjutab põhimõtteliselt Moskvas, Martti ja Triin Aljand Ameerikas, Anna-Liisa Põld on Ameerikas üles kasvanud. |
Kõik tänased
