Sport on emotsionaalne värk. Isegi kergejõustik. Aga Mati Alaver, kellega kas või kolmeminutilisest vestlusest leiad alati kaks uut mõtet, on ühe tõetera mulle pea sisse tagunud: emotsioonidest lähtudes pole võimalik asju analüüsida. Paraku on Eesti kergejõustikujuunioride MM-võistlustel võidetud nelja kuldmedaliga kaasnenud eufooria suutnud täielikult summutada ühe karmi ja valusa tõsiasja. Nimelt selle, et hooaja kõige tähtsamal, kõige kaalukamal, kõige otsustavamal jõuproovil, Göteborgi EM-võistlustel, tabas Eesti kergejõustikku suur põrumine.
Enne kui lasta arvudel kiretult kõnelda, tuleb anda au Gerd Kanterile ja Aleksander Tammertile, tänu kelle hõbe- ja pronksmedalile võis EM lõppeda eestlastele mažoorsetes toonides. Aitäh, mehed! Ent teiste esitus kippus hirmus minoorseks. Jah, Ksenija Balta suutis 100 meetrit joosta Eesti rekordiga 11,47. Ometi ei piisanud sellest järgmisse ringi jõudmiseks ega isegi mitte Jamaica «vanaema» Merlene Ottey alistamiseks. Teisena jaksas end ületada kuulitõukaja Raigo Toompuu, ent talgi jäi 19.11ga lõppvõistlusele pääsust puudu üle poole meetri.
Kahe kahvatumat värvi medaliga jäi Eesti Göteborgis riikide pingereas alles 22. kohale. Kolm ja rohkem medalit võitis EMil tervelt 16 maad, nende seas Belgia (kolm kulda!) ja Soome, kellega oleks igati paslik end võrrelda. Eesti positsiooni ei paranda ka see, kui lüüa lisaks medaleile kokku esikümne kohad, mis annavad hõlmavama pildi ala üldtasemest. Peale Kanteri-Tammerti mahtus eestlastest kümne parema hulka vaid Kristjan Rahnu, kes jäi kümnevõistluses üheksandaks. Kui jätta arvestamata kettameeste medalid (ja Mikk Pahapilli katkestamine kümnevõistluses), oli ülejäänud Eesti esindajate keskmine koht Göteborgis nii kesine nagu alles 20.
See Eesti paremate kergejõustiklaste eurotaset peegeldav arv ei tundu teab mis rõõmustav ja pilt muutub veelgi pilvisemaks, kui tõsta too arv maailmakonteksti. Tulemuseks on tugev langus. Võrrelgem nimelt Göteborgi EMi taset mulluse Helsingi MMi tasemega. Need võistlused kannatavad igati võrdlust, sest mõlemad toimusid hooaja lõpu eel augustis geograafiliselt-meteoroloogiliselt äärmiselt sarnastes tingimustes.
Näeme, et naiste 23 alal oli Helsingis võitja tulemus 16 juhul ja meeste 24 alal koguni 20 juhul parem kui Göteborgis. Mis tähendab, et järgmise aasta MMil Jaapanis Osakas tuleb veelgi vihasemas konkurentsis olla valmis veelgi rõõmutumaiks tulemusiks. Kui suurem osa koondisest Göteborgis mürtsuga alt läks, saab järeldus olla vaid üks: Eesti kergejõustiklastel ja nende treenereil puudub oskus vormi ajastada. (Lohutuseks: sama kehtib ka ujujate kohta, kellest ükski ei pääsenud EMil Budapestis eelringist edasi.) Seetõttu minnakse areenile lootusega, et äkki juhtub ime. Et äkki täna tuleb hooaja või isiklik tippmark. Aga enamasti ei tule. Sest tippmargid sünnivad suurepärastes oludes, kui kõik ideaalselt klapib. Seda juhtub haruharva.
Nagu olümpiavõitja Erki Nool mulle seletas, ei tasu sportlasel oma tulemust tiitlijõuprooviks prognoosida isikliku rekordi põhjal, vaid hooaja kümne parima esinemise järgi. Seni kui keskmine pole finaali- või lõppvõistlusküpseks tõusnud, ei tasu õhulosse ehitada. Noolel on tuline õigus. Kanteri tänavuse hooaja kümne parima keskmine on 67.90 – mullune sama näit oli veelgi võimsam, 68.28 –, mis vastab igati tema Göteborgis hõbemedali toonud tulemusele 68.03. Tammerti tänavune kümne pikima heite keskmine on 66.06, mis on samuti äärmiselt lähedane tema EMi pronksiresultaadile 66.14. Kui aga Taavi Peetre oli enne Göteborgi suurvõistlust saanud kuulis parimana kirja 19.80, ei maksa tal imestada ja enda peale vihastada, et viimasena lõppvõistlusele viinud 19.68 kaugelt kättesaamatuks jäi.
Ah, keda see trööstitu analüüs ikka enam huvitab. Lihtsam on ühineda juunioridele halleluujatava laulukooriga.
|
