Aprillist praeguseni on ta samblikeuurijast abikaasa Piret Lõhmuse kõrval kaardistanud Eesti metsade taimestikku. Septembris-oktoobris ootavad järge puidulagundajad seened, torikulised. Kaugem eesmärk on üks: näidata, kuidas mõjutavad lageraied taimi-loomi. Asko Lõhmus valis inter-vjuuks mitme kilomeetri pikkuse metsasihi Tallinna maantee ääres, kus ruutkilomeetreid hõlmavas massiivis on järel vaid mõni hektar enam kui saja-aastast metsa.Kui te metsas järjekordsele lageraielangile satute, kas süda tilgub kõvasti verd või olete selle kõvaks teinud ja tunnistanud, et muul moel pole võimalik Eesti metsi majandada? Viimast ma kindlasti ei arva. Eks loodusteadlase suhtumine jää kahe äärmusliku emotsiooni vahele. Esimene emotsioon on, et raie on mõrv. Teine, et metsa elusa ja tervena hoidmiseks peabki teda raiuma. Arvan, et raiuma peab, kuigi mitte metsa enda pärast, vaid inimese vajaduste pärast. Inimene saaks aga hakkama märksa väiksema hulga puiduga, kui meeldib mõelda tööstureil. Ning raiumise viis on väga oluline, kuigi seda ei taheta minu kurvastuseks tunnistada. Mu praegu käsil oleva uurimisprojekti taga on mõttekäik majandada metsi sarnaselt võimalike looduslike stiihiate tagajärgedega. Nõnda võiks kuivades metsades, mis looduslikult põlevad, olla ka lageraie tunduvalt vastuvõetavam kui näiteks lodumetsas, kus elustik on kohastunud vaid üksikpuude ja häilude murdumisega. Kas metsnikud ja metsaülemad on teie olemasoluga leppinud või oleks oodata nende leeris hõiskamist, kui te hakkaks homme kasutatud autosid müüma? Vastastikune mõistmine meie vahel on kahtlemata edenenud. Kuid minu esmane ülesanne pole veenda metsamehi tegema seda või teist. Minu ülesanne on neile näidata, mis toimub. Üks asi on saagida mets maha õndsas teadmatuses, teine asi on teada, mis seal on, ja siis saagida. Uurijana tahaksin käia tõe teed. Valede argumentidega esinemine tuleb ilmsiks ja see devalveerib looduskaitset. Oma töödes olete leidnud, et vähemalt kümme protsenti meie metsi tuleks võtta range kaitse alla Usute, et see võib 2010. aastaks juhtuda, nagu olete soovinud? Eesmärk peab olema sajaprotsendine. Pole mõtet kavandada algusest peale lati alt läbi jooksmist. Mõelda, et me niikuinii ei suuda või et küll me kunagi teeme. Teie varasem põhitöö, röövlindude uurimine, jäi paar aastat tagasi soiku. Tegelesin nendega kogu hingest viisteist aastat. Jõudsin tõdemuseni, et olin saanud vastuse kõigile küsimustele, mis olid mul alguses, ja ka enamikule neist, mis tekkisid töö käigus. Seda tööd jätkates oleksin saanud iga päeva lõpuks teada väga vähe uut, kui üldse midagi. Nii et kullid ja kakud ei näe teid ilmselt enam kunagi oma pesapuu otsa ronimas? Mine tea. On üleval veel üksikuid küsimusi, millele tahaksin vastust. Näiteks. Viletsal hiireaastal annab järglasi ehk vaid iga kümnes konnakotkaste paar. Miks võtab 90 protsenti kotkastest ette tohutu teekonna Kesk-Aafrikast Eestisse ja teeb siin kevadel oma pesa korda, kui neil pole eesmärki järglasi saada? Et trenni teha? Või ei ütle nende taju neile, kas siin on hea või halb hiireaasta, ehkki meil käivad head hiireaastad viimasel ajal väga range kolmeaastase tsükli järgi. Äkki käivad nad vaatamas, kas pesitsuspaigaga on kõik korras? See ongi kõige tõenäolisem. Lind riskib sellega, et kui ta aasta või kaks ei tule, on keegi tema pesa juba hõivanud. Hiljuti tuli teie perre viies liige – Volkswagen Passat. Kas teie ökoloogilise jalajälje kasv teis kõhklusi ei tekitanud? Tekitas vägagi. Kuid seda nõuab meie praegune lageraiete mõju uuriv teadusprojekt, mis võiks ju terve ühiskonna ökoloogilist jalajälge tunduvalt vähendada. Suure töörühma puhul on logistika keeruline, seda on võimatu korraldada liinibussiga. Kuid kui see projekt läbi, võib meie auto minu poolest küll rikki minna. Kadunud loodusemees Einar Tammur ütles mulle kord, et tema kirik on mets, soo ja luht. Kas ja kus teie jumalat näete? Jumala küsimus on huvitav, aga vastus pole lihtne. Isikustatud käsitlust mul pole. Mind huvitab väga, mis on õige ja õiglane ja kuidas saavad elada koos inimesed, kel on sellest täiesti erinevad arusaamad. Õiget ja õiglast otsides jõuad varem või hiljem küsimuseni jumalast. Mul on üks doktorant, kes igatpidi tubli kristlane. Põnev on arutleda inimesega, kes ütleb, et ta pühapäeval mingil juhul tööd ei tee. Teie ema on kirjandusinimene, samuti oli isa. Kust arenes teil see bioloogiahuvi? Eelkõige isalt, kes mind metsa vedas. Tema enda unistus bioloogiks saada oli lõppenud enne sisseastumiseksameid tõdemusega, et keemiaga ta hakkama ei saa. Ema kiituseks peab ütlema, et kui käigud metsa päris tõsiseks läksid, ei teinud ta mulle mingeid takistusi. Asko Lõhmuse loodusehuvi ja tahtmise minna õppima bioloogiat äratas kirjanikust isa Aivo Lõhmus. Teie tuttavad nentivat tihtipeale, et teiega pole mõtet vaielda – nagunii jääb teile õigus. Tuleneb see puhtast vaidlemiskirest või sügavast veendumusest, et olete kõik argumendid sügavalt läbi mõelnud?
> Loe edasi |
