Artikkel IV missioon Eestisse—lõplik avaldus
25. august 2006 Eesti liberaalsed majandusinstitutsioonid ja makromajanduslik stabiilsus, mida toetab edukas valuutakomitee süsteem, on soodustanud erakordselt kiiret majanduslikku konvergentsi. Siiski panevad riigi töö- ja tooteturu vastupidavuse ning rahvusvahelise konkurentsivõime jätkusuutlikkuse proovile kitsenevad makromajanduslikud tingimused, mille muudavad veelgi pingelisemaks kiire laenukasv ning välismaal töötamise võimaluste avardumine. Sellises olukorras on vajalik otsustav poliitiline sekkumine: tarvis on kitsendavat eelarvepoliitikat, kusjuures põhitähelepanu tuleks pöörata ülekuumenenud suletud sektorile, ning jätkuvat järelevalvet laenuotsuste üle, mida tehakse järjest enam välismaal. Nimetatud poliitilised meetmed peaksid toetama ka euro kasutuselevõttu, mis on Eesti esmane majanduspoliitiline prioriteet.
Taust 1. Eesti kiire majanduskasv põhineb liberaalsetel majandusinstitutsioonidel ning konservatiivsel finantspoliitikal. Reaalne elatustase on parem kui enamikus uutes EL liikmesriikides. Kasvav kaubanduslik ja finantslõimumine pakuvad küll uusi võimalusi, kuid põhjustavad ka tasakaalustamatust. Praegu on oluline rakendada poliitikat, mis viiks makromajanduslikku stabiilsust ohustavad riskid miinimumini, jätkates samas kasu saamist Eesti ligipääsust välisturgudele ning -tehnoloogiatele. 2. Viimase pooleteise aasta majanduskasvu kiirus ei ole jätkusuutlik. SKP reaalkasv peaks 2006. aastal prognooside kohaselt moodustama umbes 9,5%, mis jääb veidi alla 2005. aasta taseme. Samas kui netoekspordi negatiivne panus suurendas 2005. aastal sisenõudlust, kiireneb see endiselt ning 2006. aastal peaks jooksevkonto puudujääk ekspordi kiirest kasvust hoolimata suurenema, moodustades umbes 12% SKPst. Tööturg on jõudnud täieliku hõiveni, võib-olla selle isegi ületanud, ning sektorites, kus on suur nõudlus või välismaised töövõimalused, on ilmnenud palgasurved. Valitseb erineva oskuste tasemega tööjõu puudus. Tarbijate kindlustunne on kõigi aegade kõrgeim, hoolimata kauaoodatud rahunemise märkidest kinnisvaraturul. Investeeringute kasv on endiselt tugev, ehkki viimase aja keskendumine ehitusele võib olla toimunud uude tehnoloogiasse investeerimise arvelt. 3. Eesti inflatsioon on madal, seda väljendavad väiksed ühekohalised numbrid, mis ulatuvad siiski üle euroala keskmise. See on kiire konvergentsiga majanduse puhul ootuspärane. Eesti krooni seotus euroga ja majanduse kiire konvergents vihjavad sellele, et üldine inflatsioon on euroala omast kõrgem. Viimasel ajal on siiski mängu tulnud ka kasvavad energiahinnad ning ülekuumenemise surved. Tulevikku vaadates peaks inflatsioon hakkama langema 2007. aastal, kui naftahinna ulatusliku tõusu mõju kahaneb. Kui naftahinnad käituvad nii nagu näitavad futuurid ning ülekuumenemise survet suudetakse kontrolli all hoida, peaks ÜTHI inflatsioon langema 2007. aasta lõpus alla 4%.
Eelarvepoliitika
4. Ülekuumenemise surve, suur jooksevkonto puudujääk ning eeldatavad rahvastiku vananemisega kaasnevad kulud tähendavad seda, et tarvis on tugevamat eelarvepositsiooni. Seoses karmide turutingimustega on nii palgad kui hinnad tõusuteel. Kui selline trend jätkub, kujutab see ohtu riigi konkurentsivõimele. Eelarvepoliitika on kõnealuste survetega tegelemiseks ainus makromajanduspoliitiline vahend. Ehkki on tõenäoline, et nii avatud majanduse puhul nagu Eesti on eelarvepoliitika mõju tagasihoidlik, saab seda tugevdada, kui kulutuste piiramisel keskendutakse suletud sektorile ning õitsvale ehitussektorile. Õigeaegne üleminek majandustsüklile vastu töötavale eelarvepositsioonile peaks suurendama pehme maandumise tõenäosust ja aeglustama kinnisvarabuumi. Lisaks räägib riigi rahanduse olukorra otsustava tugevdamise poolt ka rahvastiku vananemisega kaasnema hakkav mõju. 5. 2006. aastal peaks ametivõimud vähemalt kulutusi ohjes hoidma. Tänu maksuhalduse paranemisele ja oodatust kiirema majanduskasvuga kaasnenud maksude suuremale laekumisele on eeldatav eelarve ülejääk tõusnud 3,4%ni SKPst. Võrreldes 2005. aastaga on ülejääk kasvanud, mis näitab, et ametivõimud on jätkuvalt pühendunud usaldusväärsele eelarvepoliitika juhtimisele. Siiski ei leevenda see tõuget, mis tuleneb majanduse potentsiaali ületavast arengust. Põhjuseks on eelarve ülejäägis üha suuremal määral kajastuvad EL toetused, mis – erinevalt maksudest — ei vähenda sisenõudlust. Ametivõimud peavad seetõttu püüdma leida võimalusi, et lisaeelarve töötaks majandustsüklile vastu. See oleks teostatav juhul, kui takistatakse kulutuste suurenemist, eriti suletud sektori kaupade osas, ning suunatakse rahavooge kanalitesse, mis ei suurenda sisenõudlust, näiteks pensioni- ja stabilisatsioonifondidesse või ostes välisvarasid. 6. 2007. aastal tuleb kitsendada eelarvepoliitikat. Riiklik eelarvestrateegia võimaldab kulutuste 18-protsendist suurenemist, mis annab pigem hoogu, mitte ei eemalda eelarvestiimulit. 2007. aasta oodatav kiire majanduskasv ning sellega seotud tulude suurenemine peaksid võimaldama kulutusi kärpida. Üks võimalik valdkond, kus seda saaks teha, on EL rahastatavad projektid. Juba käimasolevate projektide kulutuste piiramine on raskendatud, küll aga oleks mõistlik kaaluda uute projektide ajastamist. Ehkki need suurendavad tootmisvõimet, tugevdaks nende liiga kiire rakendamine nõudlussurvet ning vähendaks praeguste kõrgete ehitushindade valguses kulutatavate vahendite reaalset väärtust. Sellega seoses peaksid ametivõimud kulude vähendamiseks kaaluma võimalust leevendada tööjõu sisseveo tingimusi, võimalik, et ajutiselt. Lisaks tuleks mõelda tulumaksu 1- protsendipunktise alandamise edasilükkamisele ning eluasemeinvesteeringutega seotud maksusoodustuste vähendamisele.
> Loe edasi |
