| Artikkel IV missioon Eestisse—lõplik avaldus
25. august 2006 Eesti liberaalsed majandusinstitutsioonid ja makromajanduslik stabiilsus, mida toetab edukas valuutakomitee süsteem, on soodustanud erakordselt kiiret majanduslikku konvergentsi. Siiski panevad riigi töö- ja tooteturu vastupidavuse ning rahvusvahelise konkurentsivõime jätkusuutlikkuse proovile kitsenevad makromajanduslikud tingimused, mille muudavad veelgi pingelisemaks kiire laenukasv ning välismaal töötamise võimaluste avardumine. Sellises olukorras on vajalik otsustav poliitiline sekkumine: tarvis on kitsendavat eelarvepoliitikat, kusjuures põhitähelepanu tuleks pöörata ülekuumenenud suletud sektorile, ning jätkuvat järelevalvet laenuotsuste üle, mida tehakse järjest enam välismaal. Nimetatud poliitilised meetmed peaksid toetama ka euro kasutuselevõttu, mis on Eesti esmane majanduspoliitiline prioriteet.
Taust 1. Eesti kiire majanduskasv põhineb liberaalsetel majandusinstitutsioonidel ning konservatiivsel finantspoliitikal. Reaalne elatustase on parem kui enamikus uutes EL liikmesriikides. Kasvav kaubanduslik ja finantslõimumine pakuvad küll uusi võimalusi, kuid põhjustavad ka tasakaalustamatust. Praegu on oluline rakendada poliitikat, mis viiks makromajanduslikku stabiilsust ohustavad riskid miinimumini, jätkates samas kasu saamist Eesti ligipääsust välisturgudele ning -tehnoloogiatele. 2. Viimase pooleteise aasta majanduskasvu kiirus ei ole jätkusuutlik. SKP reaalkasv peaks 2006. aastal prognooside kohaselt moodustama umbes 9,5%, mis jääb veidi alla 2005. aasta taseme. Samas kui netoekspordi negatiivne panus suurendas 2005. aastal sisenõudlust, kiireneb see endiselt ning 2006. aastal peaks jooksevkonto puudujääk ekspordi kiirest kasvust hoolimata suurenema, moodustades umbes 12% SKPst. Tööturg on jõudnud täieliku hõiveni, võib-olla selle isegi ületanud, ning sektorites, kus on suur nõudlus või välismaised töövõimalused, on ilmnenud palgasurved. Valitseb erineva oskuste tasemega tööjõu puudus. Tarbijate kindlustunne on kõigi aegade kõrgeim, hoolimata kauaoodatud rahunemise märkidest kinnisvaraturul. Investeeringute kasv on endiselt tugev, ehkki viimase aja keskendumine ehitusele võib olla toimunud uude tehnoloogiasse investeerimise arvelt. 3. Eesti inflatsioon on madal, seda väljendavad väiksed ühekohalised numbrid, mis ulatuvad siiski üle euroala keskmise. See on kiire konvergentsiga majanduse puhul ootuspärane. Eesti krooni seotus euroga ja majanduse kiire konvergents vihjavad sellele, et üldine inflatsioon on euroala omast kõrgem. Viimasel ajal on siiski mängu tulnud ka kasvavad energiahinnad ning ülekuumenemise surved. Tulevikku vaadates peaks inflatsioon hakkama langema 2007. aastal, kui naftahinna ulatusliku tõusu mõju kahaneb. Kui naftahinnad käituvad nii nagu näitavad futuurid ning ülekuumenemise survet suudetakse kontrolli all hoida, peaks ÜTHI inflatsioon langema 2007. aasta lõpus alla 4%.
Eelarvepoliitika
4. Ülekuumenemise surve, suur jooksevkonto puudujääk ning eeldatavad rahvastiku vananemisega kaasnevad kulud tähendavad seda, et tarvis on tugevamat eelarvepositsiooni. Seoses karmide turutingimustega on nii palgad kui hinnad tõusuteel. Kui selline trend jätkub, kujutab see ohtu riigi konkurentsivõimele. Eelarvepoliitika on kõnealuste survetega tegelemiseks ainus makromajanduspoliitiline vahend. Ehkki on tõenäoline, et nii avatud majanduse puhul nagu Eesti on eelarvepoliitika mõju tagasihoidlik, saab seda tugevdada, kui kulutuste piiramisel keskendutakse suletud sektorile ning õitsvale ehitussektorile. Õigeaegne üleminek majandustsüklile vastu töötavale eelarvepositsioonile peaks suurendama pehme maandumise tõenäosust ja aeglustama kinnisvarabuumi. Lisaks räägib riigi rahanduse olukorra otsustava tugevdamise poolt ka rahvastiku vananemisega kaasnema hakkav mõju. 5. 2006. aastal peaks ametivõimud vähemalt kulutusi ohjes hoidma. Tänu maksuhalduse paranemisele ja oodatust kiirema majanduskasvuga kaasnenud maksude suuremale laekumisele on eeldatav eelarve ülejääk tõusnud 3,4%ni SKPst. Võrreldes 2005. aastaga on ülejääk kasvanud, mis näitab, et ametivõimud on jätkuvalt pühendunud usaldusväärsele eelarvepoliitika juhtimisele. Siiski ei leevenda see tõuget, mis tuleneb majanduse potentsiaali ületavast arengust. Põhjuseks on eelarve ülejäägis üha suuremal määral kajastuvad EL toetused, mis – erinevalt maksudest — ei vähenda sisenõudlust. Ametivõimud peavad seetõttu püüdma leida võimalusi, et lisaeelarve töötaks majandustsüklile vastu. See oleks teostatav juhul, kui takistatakse kulutuste suurenemist, eriti suletud sektori kaupade osas, ning suunatakse rahavooge kanalitesse, mis ei suurenda sisenõudlust, näiteks pensioni- ja stabilisatsioonifondidesse või ostes välisvarasid. 6. 2007. aastal tuleb kitsendada eelarvepoliitikat. Riiklik eelarvestrateegia võimaldab kulutuste 18-protsendist suurenemist, mis annab pigem hoogu, mitte ei eemalda eelarvestiimulit. 2007. aasta oodatav kiire majanduskasv ning sellega seotud tulude suurenemine peaksid võimaldama kulutusi kärpida. Üks võimalik valdkond, kus seda saaks teha, on EL rahastatavad projektid. Juba käimasolevate projektide kulutuste piiramine on raskendatud, küll aga oleks mõistlik kaaluda uute projektide ajastamist. Ehkki need suurendavad tootmisvõimet, tugevdaks nende liiga kiire rakendamine nõudlussurvet ning vähendaks praeguste kõrgete ehitushindade valguses kulutatavate vahendite reaalset väärtust. Sellega seoses peaksid ametivõimud kulude vähendamiseks kaaluma võimalust leevendada tööjõu sisseveo tingimusi, võimalik, et ajutiselt. Lisaks tuleks mõelda tulumaksu 1- protsendipunktise alandamise edasilükkamisele ning eluasemeinvesteeringutega seotud maksusoodustuste vähendamisele. 7. Uus mitmeaastane riigieelarve raamistik pakub hea võimaluse ühendada Eesti tavapäraselt mõistlik eelarvepoliitika ja valitsuse kulueelistused. Nimetatud raamistiku kasutamine, eeskätt alt üles teostatav kulude prognoos, võimaldab hoolikamalt hinnata valitsuse eesmärkide ja prioriteetide saavutamisega kaasnevaid finantsmõjusid. On oluline, et leitakse ressursid, mille abil saab kavandatud kulutusi määratleda, arvestada ning jälgida. Keskpika aja jooksul võiks antud raamistiku keskendada kulutuste stabiilsele arengule, mis oleks vastavuses keskmise oodatava majanduskasvuga ja mille tulemusena kajastaks üldine eelarvepositsioon äritsüklit. Euro kasutuselevõtt
8. Varajane euro kasutuselevõtt jääb asjakohaseks eesmärgiks. See võimaldaks täielikult ära kasutada valuutakomitee eeliseid ning elimineeriks bilansilised riskid, mis tulenevad eraldi vääringu kasutamisest. Nimetatud riskid, mis ei pruugi olla eriti suured, hetkel tugevnevad, kuna majapidamised laenavad jätkuvalt eurodes ning erasektori välisvõlg kasvab. Eurole ülemineku hind on kaduvväike, kuna Eesti majanduse areng on valuutakomitee jäikades tingimustes olnud imetlusväärne. 9. Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmiseks on vaja kooskõlastatud jõupingutusi, et piiratud vahendeid maksimaalselt ära kasutada. Rahapoliitika puudumisel on peamised vahendid kitsendav eelarvepoliitika ning kavandatud aktsiisimaksude tõstmise ajastamine. Nimetatud meetmete järelmõju ning ebakindlus tuleviku inflatsiooni suhtes annavad tunnistust sellest, et inflatsioonivastaseid abinõusid ei saa peenhäälestada. Praeguste poliitiliste otsuste taustal jääb inflatsioonikriteerium Eestile kättesaamatuks ka 2008. aastal. Seetõttu tuleks keskenduda strateegiale, mis suurendaks võimalusi täita kriteerium nii ruttu kui võimalik pärast nimetatud aastat. Kõnealune strateegia koosneks kahest peamisest osast: • Tugeva eelarvepositsiooni säilitamine. Nagu eespool märgitud, peaks see põhinema suletud sektori kaupadele tehtavate kulutuste piiramisel. • Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi tõstmine nii ruttu kui võimalik. Kui aktsiisimakse tõstetakse kiiresti, tipneb selle mõju inflatsioonile ajal, mil euro kasutuselevõtt on nagunii kättesaamatu. Seejärel väheneb see mõju nullini, pärast mida peaks inflatsioon jääma madalamale tasemele kui praegu, kuna aktsiisimaksude tõstmine jääb minevikku.
Kirjeldatud strateegia annaks selgelt märku Eesti pühendumisest nii ühisraha kasutuselevõtule kui ka finantsstabiilsusele laiemas mõttes. Rahaturg
10. Pangalaenud, mida varmalt rahastavad pankade Põhjamaade emakontsernid, on kasvanud erakordselt kiiresti. Selle tulemusena on kinnisvarahinnad kõrged. Ehkki laenude suhe SKPsse oli algselt väike, on see nüüdseks kasvanud suuremaks kui paljudes teistes võrreldava sissetulekutasemega riikides. Lisaks koonduvad laenud üha enam kommerts- ja eluasemekinnisvarasektorisse, kus on aset leidnud järsk hinnatõus, mis oli eriti märgatav 2005. aasta lõpus. Hoolimata intensiivsest võitlusest turuosa eest on intresside hinnavahede langetamine lõppenud. Nimetatud arengu ja EKP intressimäärade tõstmise tulemusel on Eestis laenuintressid mõnevõrra tõusnud. See on omakorda põhjustanud kinnisvarahindade teatud stabiliseerumise viimastel kuudel. Ehkki hinnavahed on hetkel väikesed, suureneb endiselt pankade kasumlikkus ja kasvab nende varade hulk ja kvaliteet. Kuna sisemaise säästmise kiirus ei suuda laenamisega sammu pidada, rahastavad laenunõudlust suures osas emapangad, kelle potentsiaalne kahjurisk on nende üldbilansiga võrreldes väike. 11. Valitseb suur oht, et sisemaise või välise šoki tulemusena ei suuda laenuvõtjad enam oma võlgu teenindada, mille tulemusena karmistatakse järsult laenude väljastamise tingimusi. Näiteks ei saa välistada hinnakorrektsiooni, ehkki kinnisvarahinnad tunduvad olevat stabiliseerunud. Kuna halbade laenude osakaal selle tulemusena kasvaks, väheneks pankade kasumlikkus ning emapangad võivad hakata oma potentsiaalset kahjuriski üle vaatama. Teine võimalus on, et nii laenajad, kellest paljud on uued laenukasutajad, kui ka pangad võivad olla alahinnanud laenajate suutlikkust teha tagasimakseid vähem soodsates tingimustes. Näiteks, kui tööpuudus peaks ootamatult tõusma, suudab osa laenajaid jätkata oma võlgade teenindamist, vähendades kulutusi teistes valdkondades. Sellele järgneks pikk periood, mil nõudlus on nõrk ning majanduskasv aeglane. 12. Viimase aja poliitiliste sammude eesmärgiks on edastada tugev hoiatus, samas hoidudes põhjustamast olukorda, kus laenamine liiguks krediidiasutustest vähem reguleeritud laenukapitaliturule, kuna Eesti-suguse avatud süsteemi puhul oleks see tõsiseks ohuks. Liiga kõvakäeline reaktsioon suunaks äritegevuse Eestist välja ning see väljuks veel rohkem rahapoliitilise surve ja järelevalve mõju alt. Märtsis jõustunud riskikaalu tõstmine ja septembris jõustuv kohustusliku reservi nõude suurendamine olid arukad otsused, millel oli peamiselt hoiatav mõju. Järelevalveasutused peavad ka edaspidi rõhutama oma riskiteadlikkust ning õhutama panku tegema ettevalmistusi tagasilöökideks laenukvaliteedis. Aktiivsema stsenaariumianalüüsi ning stressitaluvuse testimise abil peaks tagama, et pankade juhtkonnad võtaksid rohkem arvesse riske ning vaataksid üle laenude väljastamise tingimused. Riske aitaks vähendada ka hüpoteeklaenude võtjatele võimaldatava tulumaksusoodustuse tühistamine, kuna see on oma aja ära elanud.
Struktuuripoliitika 13. Tootmistegurite ja tooteturu paindlikkuse säilitamiseks ning tootlikkuse edasist kasvu soodustava keskkonna loomiseks tuleb keskpika aja jooksul teha jätkuvaid jõupingutusi. Kestva reaalse konvergentsi tagamiseks on vaja kõrgema lisandväärtusega tootmisprotsesse. See tähendab suuremaid investeeringuid inimkapitali ning paremat haridusressursside kasutamist, et arendada välja turu nõudlusele vastavaid oskusi. Lisaks aitavad investeeringud inimkapitali tõsta noorte tööhõivet, mis leevendaks praegusi ja tulevasi surveid tööjõuturul. Ning lõpetuseks — selleks, et lihtsustada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, tuleb tagada ka tööjõu- ja tooteturu paindlikkus.
|
