Urmas E. Liivi eileõhtust filmi «Pronksöö: vene mäss Tallinnas» polnud lihtne vaadata. Näidatu vihastas, sundis teleri ees taas käsi rusikasse pigistama ja vängeid vandesõnu lausuma. Tõsi, pelgalt teledokumentalistikast lähtudes on tegu hindamatu pildijadaga, millesse oli kätketud põimik kuu aega tagasi Tallinna tänavatel toimunud vandaalitsemistest ja rahutustest. Kokku on kogutud nii professionaalseid teleülesvõtted kui ka veebis levinud amatööride mobiiltelefonisalvestused. Tubli töö!Kuid miks peaks vaataja vaid kuu aega pärast jäledat märatsemist tahtma seda kõike uuesti läbi elada? Kas pole haavad liiga värsked, et telepildis uuesti meenutada, kuidas purjus laamendajad Eesti pealinna keskuse napilt kahe ööga prügimäeks muutsid? Liiatigi, kuidas saaks jääda erapooletuks, kui filmis kõlavaid vene aktivistide rõõmsaid selgitusi «see on venelaste loomuses; nad näitavad, et neile on liiga tehtud» saadab pilt räigest kuritegevusest, taustaks Mihhail Glinka «Fantaasiavalss»? Ent keskendugem filmi narratiivile ehk autori nägemusele, miks see kõik nii juhtus. Siinkohal ei ole niivõrd oluline jälgida filmis esitatud intervjuusid (Andrus Ansip, Dmitri Klenski, Nikolai Bondarenko, mässus osalenud jt), kuivõrd jutustuse kulgu, oletatavaid põhjuse-tagajärje seoseid alates punalippudest tulvil miitinguga Aljoa ees mullu 9. mail, Toomas Hendrik Ilvese saamisest presidendiks ja Reformierakonna valimisvõidust ning lõpetades aprilliööde massirahutustega. Jääb mulje, justkui oleks autori arvates üksnes viimase aasta jooksul Eesti poliitelus arenenud sündmused (demokraatliku riigi presidendi- ja parlamendivalimised) olnud «süüdi», et venelased sõimavad jätkuvalt eestlasi ja vastupidi, ning et koosmeele asemel väljus asi ikkagi kontrolli alt. Rohkem ajalugu isegi ei kombata: ei räägita okupeeritutest ja okupantidest, taasiseseisvumisest, Nõukogude vägede väljaviimisest 1994. aastal või punamonumentide kokkulükkamisest. Taustu ei uurita ega selgitata, ajalookäsitluselt jääb lugu poolikuks. Mõistan, et tunnisesse filmi nii pika habemega konflikti ei suru, ja see polnudki eesmärk. Ent ehk võinuks siis ka sellest poolikust tõlgendusest loobuda, keskendudes üksnes aprilliöö sündmuste dokumenteerimisele. Kahju, et «Pronksöö» ei paku lahendusi, leppimist ega teineteisemõistmist. Selleks on aeg liialt varane. Vara on sellekski, et filmi lõpus sõjaväekalmistule Aljoa ette lilli tooma saabunud keskealise venekeelse meesterahva kombel õhata: nüüd on kõik rahul ja eestlased-venelased jäävad igavesest ajast igavesti sõpradeks. |
