|
 |
25.04.2006 00:01 Raimu Hanson, reporter uReedel tööpäeva lõpul vaatas Tartu raeplatsi servas kunstimuuseumi viltuse maja kolmel korrusel välja pandud väga häid kunstiteoseid paarikümne minuti jooksul vaid kolm kunstihuvilist. Kaks neidu Tamme gümnaasiumist tegid märkmeid Paul ja Anne Daniela Rodgersi viimaseid päevi näha olnud installatsioonide näituselt viltuse maja esimesel korrusel. Korrus kõrgemal püsiekspositsiooni vaatamas oli vaid keegi soomlane. Põhimõtteliselt samalaadne vaatajate hõredus valitseb Tartu Kunstnike Liidu hoones ehk kunstimajas Vanemuise tänavas. Vaatajate hõredus Uustulnuk näitusegaleriide hulgas, kolmandat aastat endise Saluudi kino vastas Tartu Ülikoolile kuuluva hoone keldris tegutsev Y-galerii ei saa samuti kiidelda pideva vaatajate voorimisega uksest sisse ja välja. «Suveni 2005 oli külastatavus stabiilne, 25–35 keskmiselt iga päev,» tõdes galerist Margus Kiis. «Sügisest 2005 algas langus, mis kestis kuni märtsini. Sellest ajast on taas alanud vaikne tõus.» Viltuse maja ehk näitusemaja juhataja Reet Pulk-Piatkowska andmetel oli aastatel 2002, 2003 ja 2004 Tartu kunstimuuseumil külastajaid igal aastal üle 16 000. Nii oleks olnud ka mullu, kui muuseum ei oleks olnud remondi tõttu kaks kuud suletud. «Ehmatav madalseis külastajate arvus väljendatuna on vist möödunud,» märkis Tartu Kunstnike Liidu (TKL) galerist Külli Aleksanderson. «Kunstihuvi kasvu tõenduseks on ka majandusliku heaolu tõusu tõttu üha suurenev kunstikogujate ring – üha enam tunnevad nad huvi ka meie kaasaegse kunsti vastu.» Külastajaid on tema sõnul tasapisi, kuid järjekindlalt juurde tulnud, kuid siiski on kunstisaalides käijad põhiosas üks kindel seltskond. Kunstimaja näitusepoliitikat iseloomustas Aleksanderson väljendiga «keskpõrandale kokku». «TKLi äärmiselt heterogeense seltskonna ja kunstimaja keskse staatuse tõttu on see ka ainuvõimalik – me ei saa olla nii-öelda nišigalerii,» lisas ta. Näituseplaani koostamisel peab Aleksanderson peatähtsaks professionaalsust ja atraktiivsust. «Ebafunktsionaalse keskkonna ja tehnilise galerii-inventari puudumise tõttu tuleb vahel kahjuks nii mõnestki paljulubavast ja atraktiivsest projektist loobuda,» tõdes ta. Sisuliselt tähendab see, et TKLi galeristil ei ole näitusetegevuseks nii palju raha, kui peaks olema. Ja see on samuti üks põhjusi, miks näitustel käimise vastu ei ole huvi nii suur, kui võiks olla. TKL saab näituseprojektideks Tartu linnavalitsuselt 100 000 krooni, mis on samas suurusjärgus olnud kolme aasta vältel. See on kolmandik eelarvest, mille puhul on võimalik näitusesaale siiski kuidagimoodi lahti hoida. Ülejäänud osa tuleb Eesti Kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt. TKL ise maksab kantseleikulud ning üldkasutatavate ruumide hooldus- ja remondikulud. Umbes 300 000 krooni on Aleksandersoni sõnul summa, mille eest saab hädavaevu makstud galeriitöötajate töötasud – galerist, valvurid ja koristaja – ning kommunaalmaksud. Selle raha eest saab kunstimajas vaadata aastas ligi paarkümmend näitust, mis on külastajatele avatud kuus päeva nädalas, kusjuures tasuta. Tasuta näitused Y-galerii tegevuses on linnavalitsuse toetus samuti määrav. «Oleme nonprofit-galerii, ei küsi raha kunstnikult ega külastajalt,» selgitas Kiis. «Algselt pidime olema Tartu Ülikooli galerii, aga vähemalt finantsiline side ülikooliga on kadunud, saame sealt vaid ruumid kasutada ja galerii nõukogus on õppejõud.» Seega sõltub Y-galerii tegevus samuti linna heldusest. «On kindlad summad, mis on vaja, et a) jääda kuidagi eksisteerima, b) tegutseda normaalselt või c) tegutseda hästi. Toetus 2005. aastal jäi sinna a-variandi kanti,» ütles Kiis. Kunstiprojektide tegemiseks on lisaraha saamine linnavalitsuselt oluline ka kunstimuuseumile, millel on küll oma kindel riiklik eelarve. «Erinevatel aastatel oleme erinevalt ka toetust saanud,» meenutas Reet Pulk-Piatkowska. «Mingit kindlat kunstimuuseumile aastas eraldatavat toetussummat ei ole, kuigi võiks olla – teeme ju oma tööd eelkõige Tartu kultuurielu edendamiseks.» Kui kunstimuuseum ei peaks raeplatsi serval paikneva näitusemaja eest linnale renti maksma, jääks üsna kopsakas summa paremate näituste tegemiseks. «Samas peab märkima, et 2005. aastal saime linnalt erakordselt suure abi, 135 000 krooni näitusemaja remondiks ja 30 000 krooni näitusi tutvustavate trükiste tegemiseks,» lisas Pulk-Piatkowska. «2006. aastaks küsitud projektidele me linnaeelarvest toetust ei saanud, aga aasta on alles esimeses pooles.» Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna andmeil läheb protsentuaalselt kõige suurem osa linna kultuuriprojektide eelarvest mainefestivalide korraldamiseks. Aastatel 2004, 2005 ja 2006 kulus või kulub mitmesugustele kunstiprojektidele vastavalt 480 000, 663 400 ja 634 000 krooni. Kunstiprojektidele jagatud rahast omakorda läks kunstimaja ja Y-galerii näitusetegevusele nendel kolmel aastal ühtekokku 235 000, 220 000 ja 200 000 krooni. Ülejäänud toetused kunstiprojektidele kulusid näiteks kunstikuu, maastikukunsti festivali ja mujal välja pandud näituste korraldamiseks. Räämas näituseruumid Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna kultuuriteenistuse peaspetsialisti Külli Hanseni arvates peab kunsti panema välja nii, et see jääks mõjuma. Mõju vähendavad aga räämas, remonti vajavad näituseruumid. Külastajaid on tasapisi juurde tulnud, kuid käijad on põhiosas üks kindel seltskond. Mõlema Külli, nii Aleksandersoni kui ka Hanseni arvates aitaks Tartu kunsti näitamisel ja vaatamisel suure sammu edasi astuda linnagalerii loomine. Siis oleks võimalik eksponeerida muu hulgas tänapäevaseid suuri ja atraktiivseid kunstiprojekte. «Omavalitsuse eelarves olev linnagalerii aitaks ehk kaotada ka personalimured,» märkis Aleksanderson. «Hästitoimival galeriil peaks olema personal – lisaks galeristile tehnikud ja ideaaljuhul ka projektijuht, kes tegeleb vaid ma-jandusküsimustega. Senise kehva rahalise seisu juures oleme saanud harva kasutada ka võimekate kuraatorite palkamist.» Viimaste kavade kohaselt hakkab Tartu linnagalerii tegutsema linnaraamatukogu uue hoonega ühise katuse all, tõenäoliselt senise vana kaubamaja taga, seal, kus praegu autod pargivad. Näide Võrust Mitme kultuurilise huvialaga inimeste kooskäimine tuleb kasuks kõikidele asjaosalistele. Üks sellekohane näide toimib Võrus. Nimelt tegutseb Võru kultuurimajas Kannel linnagalerii, kus juba kaks nädalat töötab täiskohaga Katrin Ruus, kes on seal üksiknäitusi kureerinud juba sügisest. Vaatajad, kes muidu galeriisse ehk ei satu, aga käivad teatris, kinos ja kontserdil, näevad nii ka näitusi, selgitas Ruus galerii asukohta põhjendades. Võru linnavalitsusel ei ole kahju oma elanikele kunsti näitamiseks välja käia 50 000 krooni aastas. Alates möödunud reedest näevad võrulased oma linnagaleriis tartlanna Piret Veski maaliloomingut. |
|||||||
|
