Reporter Martin Pau sõitis rongiga Tartust Riiga ja tagasi ning kirjutas sellest loo. Loodetavasti lugesite, neljapäevasest Tartu Postimehest. Loodetavasti jäi teil pilk ja mõte pidama ka loo sellel osal, kus reporter kirjeldas Valgasse jõudmist, seal rongist maha tulemist, taksoga ja jalgsi üle piiri Valka bussijaama minemist, seal bussi peale istumist ning Luga˛isse sõitmist, kus siis sai uuesti rongi peale minna, et teekonda Riia poole jätkata. Jah, te saite õigesti aru. Täna, aastal 2007 ei saa rongiga otse Tartust Riiga, sest Eesti rong lõpetab Valgas ja Riia rong alustab Luga˛is Läti poolel. Täna, aastal 2007 peab nende kahe rongi vahelist maalõiku läbima bussiga, taksoga või jalgsi, oleneb, kuidas tahate. Ja kuidas on aega. Täna, aastal 2007, kui Eesti ja Läti on juba üle viieteistkümne aasta taas iseseisvad riigid, kui me mõlemad oleme varsti juba kolm aastat Euroopa Liidus, ei saa ühe ja sama rongiga Tartust Riiga. Vahepeal tuleb mitu kilomeetrit ekselda. Häbi on. Et nii on, aastal 2007. Aga vaadake, mis meil on! Ainuüksi väga kiirest vaatamisest Eesti Vabariigi välisministeeriumi kodulehele saame teada, et 2005. aastal möödus «15 aastat Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi üksmeele ja koostöö deklaratsiooni allkirjastamisest Tallinnas Riigikogu Valges saalis, mis taastas Eesti, Läti ja Leedu täiemahulise riikidevahelise koostöö». Veel raporteerib välisministeeriumi kodulehekülg, et 1990. aastal loodi Balti Riikide Nõukogu, 1994. aastal aga valitsustevaheline koostööorganisatsioon Balti Ministrite Nõukogu. Kolme riigi parlamentaarse koostöö organisatsiooniks on 1991. aastal asutatud Balti Assamblee. Balti Ministrite Nõukogu juurde on loodud ka transpordi- ja kommunikatsioonide komitee ning sealtsamast välisministeeriumi kodulehelt saab lugeda lausa transpordi vanemametnike komitee raportit inglise keeles (Report on the Cooperation Between the Baltic States in the Transport Sector). Vot nii, ja see on vaid imepisike ülevaade Eesti ja Läti koostöövormidest nende aastate jooksul. Kujutate nüüd ette, kui palju poliitikuid – kümneid, ei sadu – on nende aastate jooksul arendanud Eesti ja Läti koostööd, kui palju on teineteisel külas käidud, arutatud, plaane tehtud, jälle arutatud, komiteesid asutatud, ikka arutatud, sõlmitud, käepigistusi vahetatud, naeratatud, otsustatud, lehvitatud, jälle arutatud… Kuid aastal 2007 pole kahe riigi vahel ühtset rongiliini ja Valgast tuleb jala Luga˛i poole astuda. Häbi võiks kõikidel nendel organisatsioonidel selle pärast küll olla. Ja mitte ainult neil. Viieteistkümne iseseisvusaasta jooksul on Eestil olnud üle kümne majandus- ja kommunikatsiooniministri või majandusministri või teede- ja sideministri (Edgar Savisaar, Andrus Ansip, Meelis Atonen, Liina Tõnisson, Mihkel Pärnoja, Henrik Hololei, Toivo Jürgenson, Jaak Leimann, Raivo Vare, Andres Lipstok, Kalev Kukk jne). Peaministritest rääkimata. Ka nemad on oma valitsemisaastate ajal ilmselt mitu ja mitu korda pidanud kasutama sõna «rong», ehk isegi Lätis käima, asutama, arutama ja otsustama, kuid tulemus… Tulemus on see, et täna, aastal 2007 tuleb Eesti linnas Valgas meie rongist maha tulla ja jalgsi Läti poolele Luga˛isse astuma hakata. Häbi on selle pärast. Häbi on. |
