Suhteliselt kõrvalises kohas hoone Kalevi 17 on tuntuks saanud, pürgides teiste Tartu omaaegsete kurikuulsuste Athena, arestimaja, Humala ja vaksali kõrvale. Nagu teame, said need hooned niiöelda jalad alla, kui leidsid viimaks omaniku, kes oli valmis kulutama raha, energiat ja närve väärt arhitektuurimälestiste kordategemiseks. Kalevi 17 puhul on omandisuhted selged – see 1860. aastal ehitatud ja sajandi lõpul täiendatud historitsistlik hoone kuulub linnale. Nagu ütles muinsuskaitseameti nõunik ja kunstiajaloolane Mart Siilivask, teist nii omapärase ja rikkaliku fassaadiga hoonet Tartus ei ole. Ega saa olema sedagi, kui asjad kulgevad edaspidigi nii nagu seni – 15 aastat on lastud majal seista ja lihtsalt laguneda.Tõsi, nüüd lubas linnapea Urmas Kruuse ise katusel ära käia ja oma silmaga vaadata, kui «supisõel» see tegelikult on. Ja teha seal kinnistul koosoleku. Ja tellida ekspertiisi. Ta kinnitas Tartu Postimehele, et hoone lammutamine pole kunagi olnud linna eesmärk. Tegelikult lammutamisest kogu tants õieti lahti läkski, sest linnavarade osakond oli sellise ettepaneku linnavalitsusele teinud. Ka muinsusspetsialist ütleb, et sellises armetus seisus ei tohiks maja seista enam päevagi, ainult et tema näeb esmaseks hädalahenduseks ajutist katust, sest maja arhitektuurse vormi taastamine on veel täiesti võimalik. Nii et midagi nagu toimub, majast vähemalt räägitakse. Aga paratamatult kergitab see teema taas üles küsimuse, kui võimekas on üldse meie muinsuskaitse, kui teokas mälestisi hoidma ja päästma, mis peaks ju olema selle ameti olemasolu ainuke põhjendus. Tähelepanujuhtimised ja ettekirjutused pole Kalevi maja puhul mõjunud, sunnivahendid tekitavad omakorda probleeme. Nõustugem, et valdkond on keeruline ja seetõttu tundub muinsuskaitsjail olevat lihtsam jälgida ja karistada neid, kes juba midagi teevad, näiteks omanikku, kes oma majale valed aknad ette paneb või mõne muu detailiga eksib. Kui midagi ei tee, ei juhtu midagi, olgu neid ettekirjutusi kui palju tahes. Vastupidi, muinsuskaitseamet ja omavalitsus, antud juhul Tartu linn, teevad ameti juhi sõnul tihedat koostööd, 2005. aastast on neil haldusleping, mis annab linnale volitused ise oma muinsuskaitseliste asjade üle otsustada. Lepingut kiidab ka Tartu linnapea, praegu vaadatavat üle lepingu formaati, võetavat vastu uusi otsuseid ning peatselt loodetavat uus leping alla kirjutada. Jätkuvat ka arutelu Kalevi 17 üle. Niisiis on palju paberi- ja sõnategu, vastastikku kummardusi, aga maja laguneb. Järeldus? Kumbki pool pole tegelikult oma tööd teinud: linn pole kaitsnud oma vara ja muinsuskaitseamet oma põhimõtteid. Muistised ja mälestised on meie kõigi vara ja kui mõni arhitektuurimälestis hävib, oleme kõik jäänud vaesemaks. Kalevi kaunil majal veel raasuke lootust on. Eriti siis, kui talle leitakse rakendus, mis omakorda annab mõtte sinna raha panna. Aeg on paberite ja sõnade juurest tegudele asuda. |
Kõik tänased
