Jäätmehoolduse korraldamises on tekkinud palju vastuseta küsimusi, ja seda peamiselt elanikel. Seaduskuulekad inimesed soovivad prügi sorteerida, kuid sorditud prügi üleandmise võimalused on kohati enam kui kasinad. Selleks et näiteks kodus tekkinud pakenditest lahti saada, tuleb sobilikku konteinerit otsida pahatihti mitme kilomeetri kauguselt, ja seegi võib siis juba pilgeni täis olla. Kes on süüdi, küsivad inimesed. Eks üht-teist on tegemata jäänud kõigil – nii kohalikel omavalitsustel, jäätmekäitlejatel, taaskasutusorganisatsioonidel kui ka riigil – kuigi aega jäätmeteemaga tegelemiseks on mu meelest olnud piisavalt. Hakkas ju jäätmeseadus, kuhu on sisse kirjutatud ka sortimise nõue, kehtima juba ligi neli aastat tagasi. Keskkonnaministeerium on kõik need aastad kohalikele omavalitsustele kui jäätmehoolduse korraldajatele rõhutanud teema olulisust, korraldanud teabepäevi ja sõidutanud omavalitsuste ametnikke naaberriikidesse kogemusi omandama. Paraku on omavalitsuste esindajate huvi õppepäevade ja -reiside vastu olnud leebelt öeldes leige. Mõned kohaliku elu korraldajad on isegi tunnistanud, et ei pidanud jäätmeküsimustega tegelemist vajalikuks. Ilmselt polnud ka keskkonnaministeerium piisavalt järjekindel. Ja ega elanikudki ole jäätmeinfot tähtsaks pidanud, sest see, mis meid kohe ei puuduta, jääb ju ikka kahe silma vahele. Nüüd siis olemegi üksjagu segases seisus, kuid süüdlase otsimine meid praegu küll edasi ei aita. Kõigepealt tuleb omavalitsustel seadusesätted endale üksipulgi selgeks teha ja nende täitmiseks lahendused leida – kas või seljad kokku panna ja jäätmehooldust mitme valla peale ühiselt korraldada. Ka jäätmekäitlejad ning taaskasutusorganisatsioonid peaksid neile kehtivaid nõudeid hakkama nii endale kui ka oma klientidele ühtmoodi selgitama ning ise täie tõsidusega täitma. Sealhulgas ei tohiks nad unustada teavitamise kohustust. Trahvidega ähvardamine küll inimeste teadlikkust ei tõsta, pigem peaksid omavalitsused (ja miks mitte ka prügikäitlejad) soosima ja hindama nende elanike panust, kes jäätmeid sordivad – see võiks väljenduda näiteks jäätmekäitluse teenuste hinnas, eeskirjades ja juhistes. Eestis kehtiv jäätmeseadus ei pane kellelegi rohkem kohustusi, kui see on Euroopas tavapärane. Ja nii nagu valdavalt kogu Euroopas on ka meil prügimajanduse korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Keskkonnaministeeriumi andmetel on vähemalt pooled Eesti omavalitsused hakanud jäätmeseadust täitma vähemalt selles osas, mis puudutab korraldatud jäätmevedu. Näiteks Kose ja Rae vald Harjumaal ja Iisaku vald Ida-Virumaal said olmejäätmeveo korda 2005. aastal. Keila vald ja Rapla linn ühinesid nendega 2006. a alguses. Tallinnas on prügivedu korraldatud suures osas veopiirkondades. Mitmed omavalitsused, näiteks Muhu, Orissaare, Leisi, Valjala, Laimjala ja Pöide Saaremaal, on võtnud tänapäeva nõuetele vastava jäätmejaama rajamise ja prügiveo korraldamise ühiselt käsile. Paraku puudub pooltel omavalitsustel süsteemne jäätmehooldus. See tähendab, et nende omavalitsuste elanikel pole kohustust jäätmekogumissüsteemiga liituda, ja suure tõenäosusega läheb just nendest piirkondadest pärit prügi konteineritest mööda. Kui jäätmevedu on korraldamata ja inimesed ei tasu jäätmeveo eest, siis ei ole neil kohustust ega motivatsiooni panna prügi sinna, kus on selle õige koht. Just sellistes omavalitsustes on kõige rohkem probleeme ka jäätmete sortimisega. Korraldatud jäätmevedu on seni ainuke põhimõte, millega enamikul Euroopa riikidel on õnnestunud ohjeldada ebaseaduslikku jäätmekäitlust. Eestis ei ole olmejäätmekäitlust kuigi lihtne arendada, sest meil on 227 iseseisvat ja paraku mitte väga koostöövalmis omavalitsust. Selge, et väiksematel valdadel napib jõudu eraldi jäätmekavade koostamiseks, jäätmejaamade rajamiseks-haldamiseks, veokonkursside ja kogumisaktsioonide korraldamiseks, elanike nõustamiseks jne. Jäätmekäitlusrajatiste ehitamise-haldamise osas on juba häid näiteid, kus omavalitsused teevad koostööd (AS Väätsa Prügila, AS Uikala Prügila, OÜ Paikre, Maasi Jäätmehoolduse OÜ jt), kuid seni puudub arvestatav ühistöö jäätmeveo korraldamisel. Aga jäätmekäitlus on nagu ühistransport – üksikisik ei saa suurt midagi ära teha ilma toetava-korraldava süsteemita, aga selle peavad paika panema kohaliku elu juhid. Kuni jäätmekäitlust ei ole korda tehtud, seni ei saa jäätmeid keskkonnasõbralikult käidelda ka need üksikisikud ja ettevõtted, kes seda juba praegu väga soovivad. Kohaliku elu korraldajatele tuleb oma soovidest teada anda, sest muidu ei pruugi nad lahendamist vajavaid küsimusi vajalikul määral tajuda. Eestis tekib umbes pool miljonit tonni olmejäätmeid aastas, sellest 70% ladestatakse prügilatesse. Euroopa Keskkonnaagentuuri ülevaatest selgub, et näiteks Hollandis, Taanis ja Rootsis jõuab prügilatesse alla 20%, mõnes riigis isegi alla 10% olmejäätmetest. Oluliselt vähendab ladestamist jäätmete materjalina ringlussevõtt ehk taaskasutamine paberi-papi, klaasi, metallide ja komposti tootmiseks. Lisaks säästab see toorainet ja energiat, mis on oluline kliimamuutuste vähendamisel. Jäätmeseadus ei ole kellegi kiusamiseks, selle eesmärk on, et võimalikult vähe jäätmeid satuks keskkonda. Tahame oma tulevastele põlvedele pärandada elamiskõlbliku elukeskkonna. |
