Käisin valimas Tartu valla volikogu ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Enamik kandideerijaist ei võta kandideerimist tõsiselt. Näen kaht võimalust: nad kas ei tahagi valituks osutuda või peavad end kümme korda kuulsamaks, kui on tegelikult.
Martin Pau: miks ma sind ei valinud
15. oktoober 2013, 15:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enda kui valija suhtes pean niisugust käitumist jultunuks. Elan ootuses, küllap siis üdini naiivses, et valimistel kandideerija suhtleb minuga.
Ma ei oota, et kõik need 115 inimest, kes Tartu valla volikokku pürivad, koputaks mu uksele sooviga tutvustada oma vaateid ja eesmärke silmast silma, kuigi ära ma neid ei ajaks. Aga mind on kaunis lihtne pehmeks rääkida. Kardan, et vahetu vestlus sõnaosava kandidaadiga võiks mind kergelt hüpnotiseerida. Nii et koos kohvitamisest pigem loobuksin.
Aga ma ootan, et kandidaat teeks ära vähima võimaliku, mis oleks ühe kandidaadi kohus: räägiks endast, oma ilmavaatest ja ideedest igale kandidaadile tasuta kättesaadavais valimisportaalides või muis netikanaleis.
Kaugeltki ühesuguselt ei mõtle ju samasse erakonda kuulujadki, saati siis veel need, keda ühendab nii kestvuse kui eesmärkide selguse poolest märksa laialivalguvam valimisliit.
Mulle kõlbaks loomulikult kandidaadi fotoga paberitükk postkastis. Märksa mõistlikum oleks siiski muidugi pruukida internetti: hoiaks kokku aega, raha ja loodust takkapihta.
Postkasti sain valla kuukirja, milles on toodud kõigi kandidaatide nimed. Lisaks olid oma platvormi esitanud IRL, sotsid ning vallavanema valimisliit Kohalik Elu. Reformi- ja Keskerakond oma tegevusplaani ei avaldanud. Reformierakondlaste kaitseks peab küll mainima, et nende esinumbri seisukohtadest sai aimu tema nime guugeldades. Ülejäänud, ühe erandiga, häbenevad isegi oma nägu näidata.
Otsustasin enne e-hääle andmist ära, et valin naist. 21-liikmelises Tartu vallavolikogus on praegu 15 meest, nii et mu meelest on küll põhjust püüda proportsiooni veidigi muuta. Paraku pidin end netis siniseks surfama, saamatagi aimu, mida ja kuidas nad mõtlevad ning kellega neist võiks minu seisukohad kõige harmoonilisemalt kokku kõlksuda.
Veetnud pea poole reede õhtust netis, arvasin juba olevat leidnud aruka ja hakkaja daami, kelles nägin tõelist kodanikueeskuju. Plaan anda talle oma hääl varises kokku, kui mõistsin, et mul ei õnnestu leida ühtegi viidet, et seesama inimene kandideerib Tartu vallas.
Valida ülitubli inimese asemel kogemata tema nimekaim, võibolla saamatuse võrdkuju, ma ei riskinud. Püüda hankida x-kanaleid pidi tema telefon, et küsida «palun öelge, kas teie olete ikka teie, et ma saaks teie poolt hääletada», tundus ka totter.
Lõpetada tahan siira tänu ja lugupidamisavaldusega neile neljale Tartu vallas kandideerivale inimesele, kes leidsid, et olen valijana väärt kas või mõnd lauset Postimehe valimisportaalis. Kolm neist neljast on, muide, naised.