«Kas sul tsikkel on?!» hüüdis motomeeste koori dirigent Kalev Lindal. «On, on, onn, onnnn-onnn,» paisus mootorimüra sarnaseks koorimeeste ja -naiste vastus laupäeva õhtul Varbuse mõisa aidas.
Tsiklikamp lõi mõisas laulu valla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte panna kokku koor ainult mootorratastega sõitvatest inimestest hakkas idanema eelmisel kevadel, rääkis üks koori asutajatest Madis Järv.
Esimene tsiklimeeste laululaager toimus jaanuaris ja sel nädalavahetusel koguneti Varbuse muusikamõisa aita häälepaelu timmima kolmandat korda.
Miks teha motomeestest koor? «Üldine arvamus tsiklimeestest ei ole ju väga hea – et nad joovad ja kihutavad,» sõnas üks idee autoritest Madis Järv, kes on mootorrattaga sõitnud 48 aastat. Nemad ise aga tahaks, et motikaid sõitmas nähes ei raputataks nende suunas rusikat, vaid naeratataks.
Nii tuli tal poeg Henri Järvega, kes nüüd on koori president, saunalaval istudes mõte motikasõitjate helgema külje näitamiseks nood kokku kutsuda ja laulma panna.
Kui nad mõttest tsiklimehele ja dirigendile Kalev Lindalile rääkisid, võttis too kohe tuld ja sündiski Ühendatud Motomeeste Koor.
Esimene maailmas
Niipalju kui kooriliikmed on uurinud, maailmas teist samalaadset ettevõtmist ei ole.
Tsiklikoori esimene suurem eesmärk on esineda mai lõpus võrukeelsel laulupeol Uma Pido, seega on kõige rohkem õpitud laule sealsest repertuaarist. «Me ei lähe sinna mütsiga lööma, harjutame kõvasti,» ütles Henri Järv.
Motomeeste koorist ei ole keegi kohe alguses selle pärast välja jäänud, et karu on kõrva peale astunud.
«Mina usun, et kui kõrvas või häälepaeltes ei ole midagi füüsiliselt valesti, on iga inimene võimeline helikõrgust kuulma ja helisid moodustama, kas või väikeses ulatuses,» on dirigent Lindal kindel. Ainult harjutada ja natuke kõrvalt juhendada on vaja.
Praegu käib koos laulmas umbes nelikümmend inimest. Dirigent ei sea piire inimeste arvule ei üles- ega allapoole. «Kui jääb kümme inimest, olemegi väike kammerkoor, kui tuleb kakssada, siis saame teha igasuguseid erinevaid koosseise,» ütles ta.
Lindali sõnul tahavad nad kindlasti selgeks õppida koorimuusika raudvara, aga sinna juurde võiks pärast ka sõud teha. Näiteks üks plaan on timmida tsiklite signaalide helikõrgused heliredeli järgi paika, igal rattal oma noot, rääkis Henri Järv. Siis saaks teha nagu kellade kooris ja näiteks Mozarti «Väikest öömuusikat» mängida, unistab dirigent Kalev Lindal.
Teine idee on anda igale kooriliikmele kätte parmupill ja neid laulu saateks kaasata. Selleks oligi Varbusele pille näitama ja mängu tutvustama tulnud parmupillimeister Priit Moppel, kel kotis kaasas kümme isetehtud muusikariista, mida kooriliikmed said ka kohe proovida.
Motoõhk teeb vabaks
Tsiklisõit annab vabaduse ja sõltumatuse tunde, ütles dirigent Kalev Lindal.
Vaba, sõbralik ja huumorit täis on ka laululaagri õhkkond. «Meie siin ikka viskame nalja, mõnel vaiksemal inimesel on võib-olla isegi raskem sisse sulada,» sõnas Henri Järv.
Seltskond on igal juhul tähtis, kinnitasid kõik laululaagri osalised.
Ehe näide on Erki Vinni, kes eelmisel päeval laulis bändiga Vanaema Pööras Jooma Tartu rokiklubis punkkontserti andes hääle nii ära, et rääkimise asemel tuli välja ainult kähin. Aga laululaagrisse tuli ta ikka, sest seltskond on nii tore.
«Võib-olla saab homme juba laulda ka,» arvas ta laupäeva õhtul.
Ühendatud Motomeeste Koor
• Esimene proov väiksemas koosseisus tsik(l)iklubi Motor Dorpatensise liikmetega 29. mail 2009.
• Liikmeid praegu umbes 40, neist naisi üle kümne.
• Kõige rohkem Tartu kandi rahvast.
• Esindatud veel Pärnu, Tallinn, Ahja, Räpina, Ida-Virumaa ja teised Eestimaa paigad.