Peaaegu 20 aastat oleme harjunud kirjutama, et me ei tea veel kogu tõde nõukogude võimurite poolt salaarhiividesse peidetud küüditamistest.
Aadu Must: küüditamiste haavad valutavad veel kaua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult teame juba palju. Me võime lugeda küüditatute nimekirju ning kümneid ja kümneid teaduslikke käsitlusi nende traagiliste sündmuste kohta. Teame küüditamiste mõjust majandusele, rahvussuhetele, poliitikale.
Saladuseks pole ka küüdirongide sõiduplaanid, erikomandantuuride ja konvoidiviiside tegevus. Teame, et küüditamised olid nõukogude võimu pedantselt planeeritud sõjalised operatsioonid tsiviilelanikkonna vastu.
Meie ajaloolased on läbi lugenud tuhandeid lehekülgi juurdlus- ja jälitustoimikuid. Oleme lugenud tuhandeid arhiivikaustadesse õmmeldud olme- ja armastuskirju küüditatutelt. Riiulitel on hulk mälestusraamatuid. Ja muidugi on ilmutatud ka ponnistusi, mis üritavad tõestada, nagu poleks seda kõike olnud.
Ühine valu
Eestlaste endi kollektiivne mälu on muutunud ja väga kiire on sündmustes vahetult osalenutelt ajaloole väärtuslike kullaterade talletamisega. Veerand sajandit tagasi küüditamiste ajal täisealiste kirja pandud mälestustes on küüditamine ränk vapustus, mis hävitas kõik – võttis inimestelt nende elutööna rajatud kodud ja ka kodumaa.
Nooremate mälestustest loeme Siberi rohelistest niitudest, sinisest taevast ja esimesest armastusest – noorusaeg on ikka ilus. Isegi võõrsil. Veel nooremate mälestusi lugedes olen kogenud eelkõige seda, et oleme lugenud nendega samu raamatuid. Küüditamise mälestuste kogumise aeg hakkab ümber saama.
Me oleme harjunud ikka ja jälle üllatuma, et isegi mõni tark lääne inimene ei tea meie küüditamiste lugu. Need, kes ei erista Estlandi ja Islandi, muidugi ei tea. Samuti need, kellele Tartu on väike «gorodiška» Elva lähedal.
Need, kes ajalugu tunnevad ja armastavad, siiski teavad. Lääne haritud inimestele on nõukogude massirepressioonid üha enam tükk Euroopa ühisest, veel hiljaaegu peita üritatud ajaloost. Ühisest valust ja hingetraumast.
Nii, esialgu poolsalaja, on hakatud kirjutama sõja lõpul vabastajate poolt vägistatud naiste, kodumaalt pagema sunnitud rahvaste ja ka meie küüditatute hingehaavadest. Suurte inimhulkade kannatustest, mis ühel või teisel moel lõhkusid nende elu, aga pahatihti mürgitavad veel järgnevategi põlvkondade elu.
Ajaloolaste kogutud materjalides on üha enam seda, millest oskavad edasi rääkida psühholoogid. Need on ajalootraumadest sünnitatud hirmud, vihkamine, vahel kättemaksuunelm, identiteedikriisid. Mõnikord ka kõige selle avaldumine poliitikas.
Juba enne Stalinit
Üks tuntud ajaloo hingetraumade uurija väitis mulle, et ühiskonna hingehaavade tervendamisega on samuti nagu iga inimesega. Esmalt tuleb leida haiguse põhjused ning hoolitseda, et need enam ei korduks. See käivat ka küüditamise kohta.
«Kus on küüditamiste juured?» küsis oma elu läänes elanud vana daam. Kas küüditamised olid tõepoolest vaid mõningad liialdused Nõukogude riigi poliitikas, nagu ta kunagi oli lugenud. Või «hälbed». Kas süüdi oli Beria, julgeolekuorganid või eelkõige Stalini halb iseloom, aga mitte kommunistlik partei? Või räägime siiski ausalt kommunismi kuritegudest?
Ma ei taha võtta Nõukogude riigilt ja tema kommunistlikult parteilt nõukogulike massirepressioonide autoriõigust, mille nad on igati ära teeninud.
Ometi soovin meie mäletamise piiri kas või natukene kaugemale aidata. Ikka selleks, et me oskaksime panna meie hingehaavadele täpsemaid diagnoose ega lohutaks ennast sellega, et Stalin on ju surnud.
Olen lugenud 19. sajandi teise poole Vene sõjateadlaste kirjutatud töid. Neis räägitakse Venemaa «loomulikest piiridest», milleks ühelt poolt on Peeter I juba saavutatud piir Läänemerega, teisalt aga Kaug-Ida ja Vaikne ookean ning Hiina müür.
Ent see pole eriline üllatus. Küll aga üllatasid mind sõjateaduse etnodemograafilised rakendusplaanid. Üllatas see, kuidas erinevad «hõimud» ja rahvused olid kantud oma lojaalsuse või suurele vene rahvale läheduse järgi tabelitesse. Üllatas see, et etnodemograafilisi plaane asuti innukalt ellu viima, osavalt kombineerides vabatahtlikku kolonisatsiooni ja küüditamisi.
Eelkõige Siberist, aga ka Kesk-Aasiast ja Kaug-Idast sai omalaadne «Venemaa Ameerika», rahvaste sulatustiigel ühtse vene rahva loomiseks. Kolonisatsiooni põhireegliks sai «vene tuumikute» moodustamine, rahvaste segamine venestamise eesmärgil.
Nõukogude ajal rahvaste kokkusegamise etikett muutus, kuid uus võim ei pidanud midagi uut välja mõtlema.
Enamik Kaug-Itta rännanutest olid ukrainlased ja valgevenelased, venelasi oli alla 10 protsendi. Mõnikümmend aastat hiljem, ilma uute juurdetulijateta, moodustasid valdava osa rahvastikust venelased. Huvitaval kombel olid mitmed «ümberasumise» juhid ja teoreetikud Vene kindralstaabi ohvitserid.
Tsaari koloniaalpoliitika
Eks eestlastelgi oli «rahvaste sulatustiiglis» oma osa. Meie vaarisade vennad rändasid Volgamaale või Kaukaasiasse, et maad saada, mitte «halvemate rahvaste» väljatõrjumiseks. Ka Eesti randlaste kavast 20. sajandi algul Kaug-Itta rännata, mille tegelikuks eesmärgiks pidi saama «kollaste vendade väljatõrjumine», teadis tsaaririigi valitsus ammu enne asjaosalisi.
Sellesse ahelasse mahtusid ka näiteks eestlaste Bela Gatšid ja Pokornojed kasahhide maal. 1916. aastal, kui kasahhe hakati Vene väkke mobiliseerima, nende maad aga otsustati anda koloniseerimisametnikele Euroopast tulnutele väljajagamiseks, puhkes suur Vene-vastane ülestõus.
Ka eestlane, kes võis südames ju olla hea inimene, oli kasahhi jaoks venelane, kes tuli ära võtma tema maad ning kelle selja taga seisis sõjavägi, kelle rünnakute eest suur osa rahvast kodumaalt pages.
Ajal, kui eestlased rändasid massiliselt itta, koostas Stolõpin plaane, kuidas Eestisse rohkem venelasi asustada. Tõsi – need plaanid tol korral luhtusid.
Loomulikult uputati koloniaalpoliitika ja ümberrahvastamine ilusa kultuuri toomise juttude sousti ja kohati me isegi usume neid.
Kuidas käisid riides Lääne-Siberi inimesed enne, kui selle ala hõivasid Euroopa-Venemaa kolonistid? Nõukogude ajal koolis käinud arvavad, et ilmselt loomanahkades.
Lugesin Marc Raeffi raamatust mõningase üllatusega, et enamik neist kandis Kesk-Aasias toodetud kangastest rõivaid. Samas solvume, kui meie eakaaslased kusagil mujal arvavad, et enne vene aega kandsid kirjaoskamatud eestlased ilmselt loomanahku, Ivan IV väed käisid Alutaguse nälgivatele talupoegadele seemnevilja toomas ning Peeter I vallutusega tuligi õnn meie õue peale.
Nõukogude ajal rahvaste kokkusegamise etikett küll muutus, kuid tegelikult ei pidanud uus võim midagi nii uut välja mõtlema. Vene marurahvuslus ja isegi samad vagunid töötasid edasi.
Kahe maailmasõja vahel võimutses Euroopas rahvusriigi ideoloogia. Ega olnudki sellist riiki, kus põhirahvust teistest kõrgemaks ja paremaks poleks peetud.
Targemad pead väidavad, et impeeriumide ja paraaditseva natsionalismi külvatud haigusi ei saa klaarida samade vahendite ega mineviku meetoditega – siis jäämegi surnud ringi.
Viimased pool sajandit on Euroopa uskunud, et rivaalitsevate ja vanu vihkamisi põdevate rahvusriikide asemel suudame ehitada kodanikuühiskonda. Sellist ühiskonda, kus ei heade ega halbade eesmärkide nimel ole kohta küüditamistel.