Deep Purple’i iginoored rockitaadid möllasid laval ja andsid publikule tantsusammudeski eeskuju.

Selleks, et ausalt kirjeldada Saku Suurhallis toimunud kontserti, tuleks alustada saali akustikast. Kuna aga see nõuaks täiesti eraldi analüütilist artiklit asjaga laitmatult kursis olevalt spetsialistilt, piirdun ainult omapoolse tähelepaneku äratoomisega. Kõik oli sama kehv nagu kaks aastat tagasi, mil enne halli ametlikku avamist esines Yes.

Ainult pool tundi end oodata lasknud Uriah Heep alustas hoogsalt. Kõigepealt «Easy Livin’» ja seejärel «Shadows Of Grief», mis vaatamata alguses kehvalt esile tulnud laulule kõlasid äärmiselt originaalilähedaselt.

Klahvpillidel oleks nagu olnud Ken Hensley ise ja laulja Bernie Shaw üritas parimat. Kuna pea kogu lauluvalik pärines aastatest 1969-1973, tundus sobimatu lavalt maha hüütud programmi nimetus - «Kolmkümmend aastat Uriah Heepi».

Pigem oli see «Parimad palad enne 1973. aastat» («Best before 1973») - ja seda igasuguse irooniata. Avalugudele lisaks «Sunrise», «Stealin’», «Gypsy» ja «July Morning». Mida veel lisaks tahta, kui on teada, et valik peab mahtuma tunni sisse ja eesmärk on eelkõige rahvas üles soojendada.

Jupike hümni

Kui oli tehtud ka «The Wizard» ja publik kaasatud laulma «Lady In Blacki», oligi missioon täidetud. Kuigi neid ei reklaamitud välja soojendusbändina, oli see igati hea sooritus. Ehk leiavad nad aega mõni teine kordki meie kanti sattuda.

Pärast pisikest pooletunnist pausi oli Deep Purple laval ja otsustas meid samuti viia seitsmekümnendate algusse, kust pärit «Highway Star» ja «Strange Kind Of Woman». Sissejuhatus oli seejuures väga tolleaegse klassikalise Jaapani kontserdi moodi - Ian Paice hoiatamata trummide taga ja hooga minema. Ette öeldes jätkus seda hoogu kuni lisapaladeni (kaasa arvatud) ning rohkelt oli lugusid nende uuelt «banaanide» plaadilt.

Kuigi kogu nende turnee olevat eelkõige viimase plaadi promomiseks, üllatas siiski, et nad julgesid meie selles osas suhteliselt ette valmistamata publikule nii palju uut materjali pakkuda. Aga nagu juba eespool öeldud, soojendus oli hästi tehtud ja ka lood ise on head, nagu kogu plaatki.

Hea vastuvõtu said nii «Silver Tongue» kui ka «House Of Pain». Plaadi nimiloos «Bananas» õnnestus näha Ian Gillanit ka suupilli mängimas ja rütmikate «I Got Your Number» ja «Doing It Tonight» ajal oli tavalisest rohkem tantsivat (või ehk tõmblevat) publikut märgata.

Instrumentaalpala «Contact Lost» ja selle edasiarendus ning mitmed teisedki vahepalad ja vahetükid panevad mind järjekordselt tõdema, et Steve Morse on väga hea ja kaheksa aastat tagasi toimunud kätelöömine on tulnud kasuks nii vanale reputatsiooniga ansamblile kui ka talle isiklikult.

Tänu tema tulekule tundub olevat kadunud ebavajalik rivaalitsemine laval ja Deep Purple toimib nagu hästiõlitatud, sissetöötatud ja hääles instrument, kus igal on oma roll. See, et ansambli asutajat Jon Lordi asendab nüüd Don Airey, ei mõju sugugi halvasti.

Mees on õigest ajastust pärit ja igati kompetentne mängima nii ansambli klassikalist repertuaari kui ka ilmselt päris klassikat. Eileõhtune klassikateemade läbikappamine, mis kulmineerus jupikesega meie hümnist, pani rahva lausa valjuhäälselt vaimustuma.

Minust pisut noorem publik sai ehk oma lemmiklood «Knockin’ At Your Back Door» ja «Perfect Strangers» kaheksakümnendate taasühinemisperioodist ning muidugi oli ka «Smoke On The Water». Selleta pole neil olnud vist ühtegi esinemist pärast selle õnnetusjuhtumi laulukstegemist. See, et refrääni kaasa lauldakse, käib asja juurde ja meie kohalik laulurahvas ei jäänud eile mitte häbisse.

«Space Truckin’», mida teatakse kui omaaegset pikka jämmimist, oli ootamatult järsk ja lisapalana esitatud «Black Night» näitas, et isegi lihtsas pooljuhuslikult väljakukkunud hittloos on küllaldaselt arenguruumi. Kogu kontsert oli igati korrektselt väljapeetud esitus. On veel vanades särtsu.

Bändi mootor

Tihtipeale väidetakse, et ansamblile annab näo oma häälega nimelt eeslaulja. Eile Uriah Heepi kuulates tabasin end korduvalt meenutuselt, kuidas kadunud David Byron üht või teist lugu nimelt laulis. Raske on olnud kõigil asendajail ja ka Bernie Shaw pole erand.

Ian Gillaniga seostatakse eelkõige Deep Purple’i kõige kuulsusrikkamaid arenguetappe, kuid ka tema vahetas kunagi kellegi välja, ja isegi eile esitati üks sellise sisseelamisperioodi kohustuslik laul, milleks oli «Hush».

Toimunud esinemise põhjal oli ta igati vormis, nagu ka tema leebe olekuga kamraad Roger Glover, kes on tegelikult karm bassimees.

Olete aga mõelnud, et praeguseks hetkeks on ansamblis kõige kauem vastu pidanud asutajaliige Ian Paice? Mulle tundub, et just tema on see, kes vaatamata oma silmapaistmatule olekule on andnud bändi saundile tõelise põhja. Kujutaksite te ansamblit Deep Purple ette ilma sellise mootorita?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33