Peaminister Juhan Parts loeb päevi neljapäevani, mil saab ilmselt lõplikult selgeks, kas koosmeele koalitsioon suudab samas koosseisus jätkata või Rahvaliit lahkub sealt.

Valitsusliit jääb püsima
Valitsuskriis oli prognoositav

Mis tunne on olla käriseva valitsuse peaminister?

Samal teemal: Tulumaks esialgu ei muutu (6)

Vastutusrikas tunne. Eks sellised pinged käivad valitsusjuhi tööga kaasas, küsimus on, palju närvid vastu peavad. Mõneti tekkis pinge ootamatult. Kevadel tegime ju väga põhjalikult kolm nädalat valitsusprogrammi. Seal jäid muidugi mõned asjad lahti, aga väga palju sai läbi räägitud.

Oli Rahvaliidu 17. novembri kiri ootamatus?

Sellisel kujul küll. 2004. aasta eelarve oli ju teise lugemise läbinud, olulisemad eelnõud samuti.

Pinge ju kruttis vaikselt.

Ma ütlen nii nagu on. Aga möönan, et võib-olla on olnud erinevaid möödarääkimisi.

Võib-olla oli algusest peale vale koalitsioon?

Ma ei usu seda. Valitsuskoalitsioon saab olla ju selline, nagu valijad mandaadi annavad. Eestis peaks oleme tugev, teovõimeline valitsus. Ja minu arvates on valitsus seda olnud.

Koalitsioonierakonnad omavad programmiliselt väga palju sarnast lähenemist, kuigi valijad on erinevad. Meie arusaamad on võib-olla erinevad selles, kuidas võimalikult ruttu inimesi õnnelikuks teha. Tuleb mõista, et see võtab aega, need ei ole ühe eelarve küsimused, kõike ei saa korraga teha.

Kompromisse on leitud ja need on taas kadunud. Nüüd te kavatsete neljapäevaks leida järjekordse kompromissi. Kus on garantii, et see jälle mõne päeva või nädala pärast ei kao? Ja siis saabub Rahvaliit uute nõudmistega.

See võib ju kõik nii olla. Ma loodan aga, et ei ole. Täna ei saa muidugi veel öelda, et valitsuses on täielik töörahu taastatud, kindlasti mitte. See aga, et me suudame [Res Publica, Rahvaliidu ja Reformierakonna liidritega] laua taga arutada kaks tundi probleemide üle ja püstitada teemad, näitab, et teeme tööd, mitte ei tülitse.

Jutt sellest, kuidas valitsuskoalitsiooni liikmed suudavad seitsmendal valitsemiskuul kaks tundi laua taga istuda ja probleeme arutada, on kummastav. See on ju normaalne, et valitsus arutab probleeme.

Just. Ma mõtlen, et me teeme seda ka olukorras, kus räägime, kas jätkab see valitsuskoalitsioon või ei jätka.

Võib-olla on Res Publica endisel esimehel Rein Taageperal õigus, et teie partei peaks tsentrisse kalduma?

Res Publica on paremtsentristlik erakond, tsentrile väga lähedal.

Taagepera soovitas teil Reformierakonna puudli rollist välja saada. Siim Kallas aga ütles, et tema kindla veendumuse järgi jäävad Reformierakond ja Res Publica kokku.

Peaksime vaatama valitsuse programmi tervikuna. Kui võtame sealt midagi välja, sest tahame just seda näha ja rõhutada, siis võime seda ka saavutada. Nii võib ju ka rõhutada, et Eestil on läinud kümme aastat väga halvasti. Kui nii endale kümme korda kordame, siis võib-olla hakkamegi seda uskuma. Aga kui vaatame teistsuguseid stsenaariume samasuguste riikide näitel, on Eestil läinud väga hästi...

Kas või see, mis praegu toimub Gruusias...

Just nimelt. Praeguses tülis peame vahet tegema, kus on poliitilised mängud ja kus on riigi huvid. Praegu ühendab Res Publicat ja Reformierakonda ka vastutus riigi eest.

Kas riigi huvides on pidada sisuliselt uusi koalitsiooniläbirääkimisi vana koalitsiooni poolte vahel?

Riigi huvi on kindlasti, et me valmistuksime Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuseks, et me arendaksime edasi oma siseriiklikku ülesehitust hariduses, sotsiaalvallas ja tervishoius. Riigi huvi ei ole teha kannapöördeid ja võtta endale lubadusi, mida pole võimalik täita.

Meie liitumine euroliidu ja NATOga ei sõltu ju sellest, kas valitsuses on Rahvaliit.

Me ei lähe nendesse organisatsioonidesse iseenesest, selleks tuleb teha palju tööd. Ja see, kui palju me tööd teeme, sõltub väga palju inimestest.

Kas ainsad töökad inimesed on selles valitsuskoalitsioonis?

Siin tuleb vaadata, kui palju meil on aega. Iga valitsus vajab stardiaega ja see oleks ajakaotus. Eestil ei ole aega kaotada.

Kas teie olete aru saanud, mida Rahvaliit tahab?

Raske öelda. Nende 17. novembri avalduses oli osutatud probleemidele, millele püüdsime leida lahendust minu kompromissettepaneku näol. Näiteks - kuidas rohkem toetada lastega peresid, et lapsel oleks kindlustunne, kuni ta saab täiskasvanuks.

Kui räägime õpetajate ja kultuuritöötajate palga tõusust täiendavalt neli protsenti, siis olen sellega ju sügavalt nõus. Püüame leida lahendusi. Samas tuleb arvestada, et haridussüsteemi raha vajab tõhusamat kasutamist.

Neljapäeval saate uuesti kokku ja vaatate uuesti mingeid pabereid. Mille poolest erineb nende sisu sellest, mis oli juba kirjas kompromissettepanekus?

See kompromissettepanek ei olnud stiilis «võta või jäta». See oli aruteluks. See arutelu jätkub, et leida kõiki rahuldav kompromiss.

Mis peaks olema kõiki rahuldav kompromiss?

Sellest saab rääkida neljapäeval. Loodan, et siis saab öelda: töörahu on taastatud.

Kas see on uus koalitsioonileping?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.78