Üks koll käib mööda Eestit. See koll tahab oluliselt suurendada toetust noortele emadele, alandada makse, pidada eelarvet tasakaalus ja viia Eesti läänemaailma. See koll on Reformierakond. On alanud püha sõda mainitud kolli vastu. Koll tuleb peatada.

Me näeme, et on moodustunud liit, et kukutada läbi vanemahüvitise seaduse eelnõu, üksikisiku tulumaksu alandamise ettepanek ja koos sellega ka riigieelarve eelnõu. Mida hirmsat oleme me korda saatnud, et meie vastu tuleb luua uus rahvarinne?

Olime õnnelikud, et meil õnnestus valimiskampaanias esitada üks uus idee, idee, mis kajastas põhimõtteliselt teistsugust lähenemist rahvastikuprobleemidele ja mis oli idee, mis vastas just nimelt Reformierakonna nägemusele sotsiaalpoliitikast.

Võrdsustajate vihkamine

See idee on kaasa toonud vihkamise esilepurskamise. Sellel vihkamisel pole midagi pistmist perepoliitikaga või noorte perede toetamise üllaste ideedega. See on võrdsustajate vihkamine. Sellepärast ongi selle poolt enamus. Kuigi - vaid kaks kolmandikku.

Üks kolmandik on meie poolt ja arvestades kogu hüsteeriat, mille võrdsustajad on üles keeranud, on seda palju. See näitab, et Eestis on palju julgeid ja iseseisvalt mõtlevaid inimesi.

Võrdsustajatele ei loe mingid argumendid. Ei loe, et ka täna saab Eestis haigusabiraha ja sünnituse järel emale makstavat haigekassatoetust vastavalt varem teenitud palgale. Ei ole mingit ülem- ega alampiiri. Ei loe, et enamikus Euroopa riikides on vastavad toetused proportsionaalsed varem teenitud töötasuga. Ei loe, et vanemahüvitise eelnõu ise sisaldab teatud võrdsustamise elemente ülem- ja alampiiri kehtestamise näol. Meil loeb ainult võrdne pearaha kõigile. Ja andke seda hästi palju, kunagi ei ole piisavalt.

Panus töökatele

Kiire majanduskasv, samuti ka naaberriikidest kiirem areng hariduses, teaduses, kultuuris ei tule iseenesest. Selleks on vaja kõvasti pingutada. Mitte kõik ei ole võrdselt suutelised pingutama. Mitte kõik ei taha pingutada. Mitte kõik ei saa pingutada, kui nad ka tahaksid. Aga on olemas suur rühm töökaid, edasipüüdlikke, ettevõtlikke, moodsa maailmaga kaasas käivaid inimesi, kes on suutelised looma kiirema arengu nii majanduses kui ka teistes valdkondades. Nendele inimestele on Eesti teinud oma panuse.

Eesti majanduspoliitika kujundati 1992. aastal sellisena, et ta toetus tugevale rahasüsteemile, eraettevõtlusele, avatud majandusele, tasakaalus eelarvele, madalale maksukoormusele, proportsionaalsele tulumaksule. Reformierakond on oma südameasjaks võtnud kogu selle terviku põhimõtete kaitsmise ja edasiarendamise.

Kusjuures mainitud asjad loovad just soodsa keskkonna ettevõtlikele ja töökatele inimestele. See keskkond on etendanud määravat osa selles, et Eestisse on tulnud välisinvesteeringud, mis on loonud töökohti ja aidanud kujundada eksporttootmise.

Me lükkame tagasi süüdistused sotsiaalprobleemide alahindamises. Me ei alahinda neid, me oleme teinud omi ettepanekuid nende probleemide lahendamiseks. Kelle ettepanek on vanemahüvitis? Meie osa kogumispensioni süsteemi loomisel ja selle ellurakendamisel - kas see polnud küllalt märkimisväärne?

Aga me võitleme selle vastu, et sotsiaalprobleemide lahendamise sildi all tegelikult mõeldakse eelkõige tulude ümberjaotamist ja võrdsustamist. Võrdsustamine ei ole õiglane, see pole õiglane nende suhtes, kes on töökamad ja edasipüüdlikumad kui teised. Võrdsustamine halvab edasiliikumise.

Eestis on tulude võrdsustamiseks palju tehtud. Piisab, kui meenutada näiteks viimase aja miinimumpalga tõstmist. Selles kontekstis on oluline meie poolt pakutud üksikisiku tulumaksumäära alandamine, et pakkuda võrdsustamisele mingit vastukaalu.

Viimasel ajal korrutatakse muudkui väidet, et Eesti vajab märksa sotsiaalsemat riiki, et Eesti on väsinud liberalismist. Hästi. Aga mida selle all mõeldakse? Mida hakkab tegema uus nn sotsiaalse orientatsiooniga valitsus, kus on lahti saadud reformierakondlaste tüütust vastuseisust eelarve puudujäägile, mis tähendab eelkõige vastuseisu riigi kulude kasvule ilma nende tasakaalustamiseta tuludega?

Tahtjate saamahimu

Soovid kulusid suurendada kasvavad alati ennaktempos võrreldes riigi võimalustega, olenemata sellest, millised need võimalused parasjagu on. Ei maksa arvata, et kui jäetakse ära tulumaksumäära alandamine, siis ongi kõikidele soovidele kate olemas. Meie sotsiaalse orientatsiooniga poliitikute soovid kasvavad kohe kahekordseks võrreldes võimalustega. Jälle pinged, jälle rahulolematus.

Võib-olla minnakse maksude tõstmise teed? Kulude suurendamise soovi olemasolu korral oleks see aus tee. Ennustan, et rahva enamiku palavat armastust ihkav valitsus sellele minna ei julge. Või kui, siis ainult vähesel määral. Järelikult sellest ei jätku. Järelikult tuleb raha jagamise ümber jälle suur tüli. Võetakse laenu? Eesti rahvas on tekkinud terve umbusk laste arvelt elamise suhtes ja kindlasti on populaarsust taotleval sotsiaalse orientatsiooniga valitsusel tarvis laenuvõtmise poliitikat kõvasti seletada. Ja see on väga libe tee.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.95