|
 |
24.10.2006 00:01 Vilja Kohler, reporter Tsvikkija on nii tore sõna – tundub, et see võiks olla üks lihtne vahva töö. Tegelikult on tsvikkija jalatsivabrikus kõige vastutusrikkama ja ka raskema ameti pidaja. «Ainult üks mees viiest on üldse nõus seda masinat vaatama, sellega töötamisest rääkimata,» räägib Samelini juhatuse esimees Leida Kikka üsna lärmakat ja aeg-ajalt tossupilve kaduvat kogukat tsvikkimismasinat näidates. «Mõni mees tunnistab kohe ausalt, et tema lausa kardab sellist asja.» Väikest kasvu väle tsvik-kija Jelena Meri (34) askeldab selle taga aga väga enesekindlalt, naise lõbusad naerulohud on kogu aeg hakkamas ja töö lausa lendab. «Füüsiliselt raske ja väga vastutusrikas töö,» iseloomustab Leida Kikka tsvikkija ametit. Äraseletatult tähendab tsvikkimine jalatsivalmistamisel kõige tähtsamat operatsiooni – jalatsi ninaosa liistule vormimist. Jelena Meri on Samelinis töötanud 1989. aastast. «Oskan siin majas peaaegu kõiki töid teha,» kinnitab ta. Kõrvalt vaadates käib tsvikkimine Jelena Meril mängleva kergusega. Teda vaadates tundub, et see töö ei saa ikkagi nii raske olla. Aga võta näpust: aeg-ajalt on naine haiguslehel ja käib taastusravil. Kuid tsvikkimismasina tagant ta ära minna ei taha. «Keegi ei oska ega taha seda tööd teha,» selgitab ta. Samelinis on praegu ametis kolm tsvikkijat: kaks põhikohaga ja tuld kustutav peatehnoloog. Vaja on viit tsvikki-jat. Kas mõnd kergemat ametit ei tahaks proovida? «Mulle meeldib pakkimine, seda võiksin kah teha,» vastab naine. See tähendab ikka jalatsipakkimist, mitte müüjana vorsti paberisse keeramist. Kaupmeheamet on talle ka tuttav, aga see polnud pikaajaline tutvus. «Pood pandi kinni, tulin vabrikusse tagasi,» ütleb Jelena Meri ja paneb uued saapad masinasse. Päevas tsvikib ta oma 300 paari jalatseid, siis kepsutab koju oma kalli poja ja abikaasa juurde. |
|||||||
|
