Põhjus on lihtne. «Riiet ei meeldi mulle üldse õmmelda, isegi padjapüüri ei taha ma kodus teha,» muheleb Pille Aab ja tõstab suurde kasti just kinni õmmeldud pealsega järjekordse musta matkasaapa number 44.

Kui laste sündimise aeg ja väike kõrvalehüpe kauplusse välja arvata, siis on Kullmani- nimelises kutsekeskkoolis jalatsite pealseõmblejaks õppinud Pille Aab (33) nahaõmblusmasina taga istunud kümmekond aastat.

Pärast kooli lõpetamist läks ta tööle Võru jalatsivabrikusse, neli aastat tagasi tuli Samelini.

«Pille on ilus, tark ja töökas naine,» kiidab Samelini juhatuse esimees Leida Kikka oma firma õmblejat.

Tema sõnul pole mingi ime,kui üksik naine on oma ametis tubli, tal pole ju end vaja pere ja töö vahel jagada. «Aga Pillel on kolm vahvat last ja tore abikaasa ning ta saab kõigega hästi hakkama,» räägib Leida Kikka.

Hommikul kell seitse paneb Pille Aab oma õmblusmasinale hääled sisse ja ega enne lõunat erilist pausi tulegi. Pärast lõunat vuriseb tema masin kella poole neljani õhtupoolikul, siis läheb pereema koju toimetama.

Kui palju saapapaare päevas Pille Aabi masina alt läbi käib, ei oska tubli pealseõmbleja öelda. «Mudelid on ju nii erinevad,» selgitab ta. «Mõned saapad on lihtsad ja lähevad kiiresti, keerulise mudeli õmblemine võtab aga üsna palju aega.»

Oma tööd Pille Aab raskeks ei pea, palga üle ta kah ei nurise. Aga õmblejaid ründab radikuliit, kas poleks mõtet seda haigust ennetada mõne kergema tööga?

«Olin veidi aega müüja, aga ei meeldinud,» ei lähe Pille Aab libedale teele. «Töötasin väikses maapoes, rahvast käis seal vähe, igav oli.»