Rooma paavst Benedictus XVI taunis esmakordselt avalikult islamiusku, ning võimalikke tagajärgi kaalumata kõrvutas seda vägivallaga. Katoliku kirikupea aus nägemus märgib kannapööret Vatikani aastatepikkuses strateegias. Mõrvatud itaalia nunn Somaalias, põlevad kopti kirikud Egiptuses ja kuulujutud Lääne vandenõust islami vastu said kõik teoks tänu jutlusele, milles paavst mainis termineid «džihaad» ja «püha sõda», ning taunis moslemeid vägivallaga usu levitamise pärast.

Samal teemal: Randar Tasmuth: Sõjad, paavst ja dialoog Paavst palus taas moslemitelt vabandust solvangute pärast Paavsti kõne solvas moslemeid

Paljud ehk arvavad, et paavsti kõnes oli viga, kui ta tõmbas paralleeli islami ja vägivalla vahele. Vatikani sõnul tekitas pahandust just sõnumi vääriti tõlgendamine. Kas paavst teadis, millest ta rääkis, või kõneles ta nimelt sellest, mida ta tegelikult mõtles?

Keskaegsetele tekstidele viidates naasis Benedictus XVI õpetusele rajatud arutelu kaudu poliitikasse ning pani oma aususega punkti 20 aastat kestnud uskudevahelisele dialoogile. Kõne solvas sadu usklikke, sest paavst ei püüdnudki varjata, et kõik religioonid pole tema arvates võrdsed. Kiriku välispoliitikas, kus paavsti teadvustatakse kõikide katoliiklaste vaimse isa ja eestkostjana, ei pea ta olema usudoktor, vaid lahendusi otsiv diplomaat.

Benedictus ei eita Vatikani II püha ja oikumeenilise Kirikukogu (1962–1965) vastu võetud suhtumist, et katoliku kirik tunnustab mittekristlikke religioone (juudid, budistid, hindud, moslemid) ja teisi ristiusudoktriine (reformistid, luterlased, anglikaanid ja õigeusklikud) ning avab nendega ametliku dialoogi.

Vatikani Mittekristlaste Asjade Sekretariaadi presidendi Rosano sõnul peab katoliku kiriku tegevus mittekristlaste ja teiste suhtes väljenduma selles, et aidata neil saada paremateks usklikeks ning kaasata neid kõiki inimväärsema ja rahumeelsema tulevikuühiskonna ehitamisele.

Üks tolle Vatikani kirikukogu põhieesmärke on olnud kõikide usklike ühtsuse taastamine. Seda põhjusel, et hoolimata reaalsetest lõhedest on teatud laadi vaimne kooslus olemas ja see peab tulevikus veelgi tugevnema. Oikumeenilisusel, mis tähendab üldist kristlike kirikute koostööpüüdlusi, puudub katusorganisatsioon, kuid selle väljakujundamine UNESCO ja ÜRO kaudu juba toimub.

Dialoogi eesmärgid

Religioonidevahelise dialoogi eesmärgid on usulise vaenu kaotamine, religioossete maailmavaadete koondamine humanistliku ideoloogia alla. Ent nüüdne paavst on ametiaja algusest alates näidanud välja ükskõiksust uskudevahelise dialoogi suhtes.

Eriti torkab see silma eelmise paavsti saavutuste taustal. Aastatel 1978–2005 paavstiks olnud Johannes Paulus II leidis kogu maailmas tunnustust nimelt oma reiside, lepituskatsete ja rahuliikumise toetamisega.

Religioonidevaheline dialoog on oma ulatust, olemust, praktilisi eesmärke ja meetodeid kõige ilmekamalt demonstreerinud religioonidevaheliste palvepäevadega ülemaailmse rahu heaks, mida esimest korda korraldati 1986. aastal Assisis. Sealt alates on see toimunud katoliku kiriku eestvedamisel regulaarselt eri paikades.

Viimati peetud tänujumalateenistusele ei tulnud Benedictus kohale, vaid saatis napisõnalise tervituse. Samuti on jäänud arusaamatuks, miks viis paavst läbi oma õukonnas struktuurimuudatuse, millega muudeti Vatikani pontifikaalse religioonidevahelise dialoogi nõukogu otsest tegevust.

Läbipaistev oli ka Vatikani islami parima asjatundja, Thomas Fitzgeraldi, «eest ära» saatmine Püha Tooli apostellikuks nuntsiuseks Egiptusesse.

Vatikan oli araablaste liitlane

Prantsuse ajakirja Courrier Internationali internetiküsimusele, kas paavst tegi islami kritiseerimisega poliitilise vea, vastasid pea pooled, et hukka mõistes usuvägivalla, tegi paavst hoopis suure panuse religioonidevahelisele dialoogile. 32 protsenti aga leidis, et islami pärast muretsemise asemel tegelgu paavst oma kiriku siseprobleemidega. Ülejäänud mõistsid Benedictuse hukka.

Kõne, millega Püha Tool end märklauaks muutis, polnud sugugi kommunikatsiooniviga. See oli suunanäit, mis viitas eelmise ja praeguse paavsti erinevustele nägemuses ja strateegias, mida katoliku kirik, see tähendab Johannes Paulus II on rakendanud edukalt viimased 20 aastat.

Äärmuslased muutusid eelmise paavsti ametiaja läbivaks teemaks, sest seitsmekümnendate lõpul arenes Iraani islamirevolutsioon ja ametisse astus Homeini. Paavst, kes just siis valiti jumala asemikuks, pidas süstemaatilist dialoogi maailma moslemiliidritega, sütitavaid jutlusi ainujumala kummardamisest ning Aabrahami poegadest. Viimane on oluline seetõttu, et juutlus, kristlus ja islam on omavahel tihedalt seotud ja kõigi pärimustes on oluline esiisa Aabraham.

Johannes Paulus II tegi seda rahu eesmärgil. Tegu polnud kiriku retoorikaga. Uskudevahelises dialoogis nähti vaimsel vendlusel põhinevat ühist platvormi. Sellele toetudes sai Pühast Toolist ka islami kultuuriruumis arvestatav persoon, keda ei peetud enam Läänest pärit vaenlaseks.

Miks on muhameedlaste reaktsioon nüüd nii äge? Esiteks, kui islamiusku kritiseerivad ajakirjanikud, nagu Jyllands-Posteni karikatuuriskandaal, süüdistavad paljud moslemid vastutustundetuid ajakirjanikke ega tee juhtunust lihtsalt välja. Ent kui paavst ütleb, et prohvet Muhamed ei andnud maailmale midagi head, solvuvad ka kõige avatumad.

Teiseks on moslemid harjunud nägema Vatikanis liitlast. Kokkupõrgetes Iisraeli ja Ameerikaga on Vatikan hoidnud muhameedlaste poolele. Ka riigivisiitidel araabia maadesse pidas eelmine paavst oma kõned araabia keeles ning suudles saabudes maapinda. Benedictus on oma kõnega seda sümpaatiakapitali kahjustanud.

Ilmselt tahtis paavst Regensburgis öelda seda, et religioonidevaheline dialoog peab olema aus, mitte sisaldama mõttetuid heasoovi- ja kaastundeavaldusi. Ent selgitustes keskaegseid märkmeid kasutades kujunes tema sõnum oodatust erinevaks.

Tõmmates paralleele jõhkruse ja islamiusu vahele, ei kaitsnud ta rahu, vaid ärgitas pahaseid usklikke nimelt vägivaldselt ja mõtlematult käituma. See, kuidas paavst oma seisukohti põhjendas, rõhutas paratamatult kristluse ülimuslikkust teiste uskude suhtes.

Kõik religioonid väljendavad suhtelisi tõdesid jumala, maailma ja inimese kohta. Täiuslik, lõplik tõde jumalast on meile kättesaamatu. Nii ei tohi ükski maailmausk kuulutada absoluutse ja universaalse tõe tundmist.

Millise mulje jättis Rooma paavsti kõne? Et usk valitseb mõistuspärasust ja et ristiusk on teistest kõrgem. Et Euroopa on kristlikult puhas ning kaitseb oma usku edaspidigi. Paavst ei jätnud lisamata, et tema pole kunagi soovinud kedagi solvata, mõistmata, kui solvav see mõne jaoks on.

Seni on Vatikan väljendanud kurbust tekkinud olukorra üle, ent oodatud vabandust pole tulnud. Ajaloost ei maksa seda hoopiski otsida.