Anu Ismael tunnistab, et kooli lõpp oli veidi ka kergendus, sest enam ei pea ta õhtuti umbes poolteist tundi arvuti või õpikute taga ajusid ragistama. Foto: Sille Annuk

Koolitüdruk Anu õppis Tartu 8. keskkoolis ja sai päris hästi hakkama, eriti meeldisid reaalained, näiteks keemia.

Kui keskkooli lõpuni oli jäänud vaid veidi enam kui aastake, haigestus ta kollatõppe ja oli sunnitud kooli pooleli jätma, sest kuigi tavaliselt saab sellest kurnavast haigusest üle mõne kuuga, vaevles tema aasta. Ei oma ega järgmise aasta lennuga õnnestunud seega koos lõpetada.

«Kerge kooli katki jätmine polnud, juba siis jäi hing vaevama,» oskab Anu nüüd toonastele mõtetele tagasi vaadata.

Siis aga asus ta tööle, läks mehele, sündisid kolm poega – koolipinki naasmiseks polnud mahti. Kogu aeg aga kummitas ajusopis mõte, et gümnaasiumiharidus oleks viimaks siiski vaja kätte saada.

Umbes viis aastat tagasi, kui ka noorem poeg enam nina pühkimist ja ema ööpäevaringset pilku ei vajanud, hakkas mõte aegamisi idanema. Idanes nii kangesti, et tõi unenäodki kohale. Lisaks asus sõbranna samal ajal jätkama pooleli jäänud õpinguid kõrgkoolis, nii et eeskujugi oli lähedalt võtta.

Lõpuks, pärast põhjalikku vaagimist, viis Anu paberid Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi kümnendasse klassi.

Viied tõid rahulolu

Juba esimesel päeval, kui ta läks pabereid kooli viima, abikaasa toeks käekõrval, tabas teda esimene ehmatus. Selgus, et sisseastumiseks oli vaja teha testid – abikaasa aga, kes lehest kuulutust oli lugenud, polnud naisele sellest sõnagi poetanud. «Eks see oli õige ka, ma oleks muidu suurest hirmust testide ees ehk minemata jätnud,» muigab Anu nüüd.

Katsed sooritas ta edukalt ja astuski septembri alguses klassiuksest sisse. Esimese viie peale lõi süda rõõmutantsu, aga klassi ees hea kontrolltöö eest kiita saamine tekitas alguses päris suurt ebamugavust. «Ma polnud harjunud, et keegi nii avalikult häid sõnu ütleb,» tunnistab Anu.

Seni polnud Anu palju kiitust kogunud seepärast, et hariduseta tööotsijate peale hea pilguga ei vaadata, annab ta mõista. Kord kuulis ta, kuidas üks personalijuht direktorile ütles: mida me küll sellise inimesega peale peaksime hakkama – hariduseta, erialata. «Siis on ikka väga kehv tunne,» meenutab Anu.

Seda kehva tunnet asuski toona 40-aastane naine pingelise õppimisega peletama, kulutades õhtuti umbes poolteist tundi koolitükkidele ja kontrolltöödeks valmistumisele.

Keemias oli tal kooliajast tugev põhi all, matemaatika valemid-arvutused kukkusid ka hästi välja, isegi eesti keeles oli ta kõva, aga ajaloo ja muude jutustavate ainetega oli rohkem pusimist. «Mulle pole kunagi sõnade sättimine väga istunud,» lausub ta ise.

Anu õppimine oli hästi korraldatud: esmaspäevast kolmapäevani istus ta hommikust lõunani koolis ja õhtuti tegi ette antud õppetükke. Kolmapäeva ja neljapäeva õhtul lubas ta endale pisikese puhkuse ja tegeles kodutöödega ning nädala lõpus asus taas kooliasju kordama, et esmaspäevaks kõik selge oleks.

Mida pereliikmed ema õppimistuhinast arvasid? «Nad olid toetavad,» ütleb Anu ja naerab, et ehk just seetõttu said nad vahel paremini süüagi. «Abikaasa teeb väga häid sööke, vaat et minustki paremini,» selgitab ta.

Pojad aga ema vihikutesse piiluma ei kippunud. Väiksem poiss Tanel polnud alguses kooliski julgenud tunnistada, et ema ka «koolilaps» on. Oli hoopis rääkinud, et ema käib ikka tööl. Aga tasapisi harjusid kõik uue elukorraldusega ära ja kui ema kord haige oli, muretses noorim poeg nii väga, et pakkus end kartuleidki praadima.

Anu märgib, et mõtles endale enne kooli minekut selgeks veel ühe asja: lastele on tähtis, et emal oleks haridus. Tema meelest peab paika ütlus, et käiakse ikka inimese tegude, mitte sõnade järgi. «Kuidas ma saan neid õppima ajada, kui ise ei ole seda teinud,» küsib ta. «Ja kui see õppimine ka muud ei anna, siis vähemalt väärika enesetunde kindlasti.»

Suure portsu väärikat enesetunnet sai Anu ka siis, kui õpetajad kevadel enne eksameid rääkima hakkasid, et Anu lõpetab kooli kuldmedaliga. Kuigi alguses puges sisse hoopis oi milline närv, räägib ta.

«Eksamite ajal ikka käed värisesid ja kirjandi eel elimineerisin umbes pool tundi teemasid, mis kuidagi ei sobinud,» pajatab ta. Pikk kaalumine tähendas aga head lõpptulemust: 95 punkti 100 võimalikust üllatas tänavu Tartumaa aasta õppija tiitliga pärjatud koolilõpetajat ennastki.

Ning tiitel omakorda tegi kõvasti rõõmu, sest Anu luges sellest alles ajalehest. Ta ei teadnud isegi seda, et kool ta parima õppuri kandidaadiks oli esitanud. Hommikul, kui Anul üllatav uudis juba teada, helistas tema õpetaja ja küsis, kas Anu ehmatas ka veidi. «Üldse mitte veidi!» naerab Anu seepeale.

Praegu otsib Anu tööd. Suve tegi ta endale vabaks, et end kuldmedaliga lõpetamise puhul premeerida, aga nüüd, kui sügis käes, plaanib ta siiski tööle asuda. Sestap lappabki ta kuulutusi ja uurib siit-sealt, milliseid võimalusi tööturg pakub.

Hoolikad tööotsingud

Päris nõudepesijaks Anu minna ei taha. Näiteks töökoht, kus andmetega majandama peab, istuks talle kui valatult. Koolis sai ju selgeks, et need

ained, kus arvudega tegu, sobivad talle rohkem kui need, kus sõnadega ümber peab käima.

Anu valib tööd hoolega. «Ma ei taha mingit juhuotsa, tahan teha valiku pikemaks ajaks – et olla kaua ja teha hästi,» sõnab ta.

Noori klassiõdesid vaadates sai Anule selgeks seegi, et noortel on aega vigu teha ja neid parandada, õppida kasvõi kolme eriala üksteise järel. «Neil on aega, aga minul ei ole,» nendib ta. «Seepärast tulebki nüüd kõik otsused läbimõeldult teha.»

CV

• Anu Ismael sündis 22. veebruaril 1962 Tartus

• Õppis aastatel 1967–1977 Tartu 8. keskkoolis (praegune Forseliuse gümnaasium)

• Lõpetas 2005. aastal Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi

• Töötanud sanitari, tellimuste vastuvõtja, raamatupidaja ja tehnikuna. Hetkel koduperenaine.

• Abielus, lapsed Hannes (21), Sander (16), Tanel (12)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43