Kaks on igal juhul parem kui neli, seda võib kohalikus poliitikas kindlasti väita. Toetudes mitmetele kogemustele teistes Eesti linnades.

Ainult näiliselt võib tunduda, et hästi palju erinevaid parteisid linnavõimul tagavad rohkemate linnaelanike huvide arvestamise. Palju parteisid linnavõimul pärsivad pigem otsuste tegemist, sest esiteks on otsustajaid liiga palju ja teiseks lähevad otsustajad paratamatult üsna varsti tülli.

Nii on kaks parteid võimul igal juhul kindlam garantii stabiilsele linnaarengule kui miski muu variant. See aga on mingis mõttes teooria.

Praktika on nüüd ka Tartus natuke keerulisem (või öelda: elulisem), sest valijad vähendasid Reformierakonna ja Keskerakonna liidu tugevust.

Eelmiste kohalike valimiste järel oli neil kahel 49 volikogukohast 29 kohta (hiljem lisandus veel endine respublikaan Berk Vaher), nüüdsetel valimistel aga andsid valijad neile 27.

Tegelikult vähenes ka Reformierakonna juhtiv roll üsna oluliselt, sest liidu ainult kahekohalise languse garanteeris Keskerakond, kes sai eelmiste valimistega võrreldes pluss 2 kohta, Reformierakonna miinus 4 kõrval. Niisugune on matemaatika.

Isegi, kui see pole veel väliselt tajutav, muudab see kindlasti miskit linnavõimus. Ja see muutus ei ole kaugeltki mitte ainult ühe abilinnapea (Hannes Astoki) juba teada vahetumine teise (Aksel Kivi) vastu.

Muutusi võib oodata veel, ja mitte ainult nimedes. Tõenäoliselt muutuvad mingil määral ka otsustamise jõujooned Tartus ja see on tegelikult hea. Liigne stabiilsus võib ühel hetkel muutuda hoopiski stagnatsiooniks. Liigseks enesekindluseks.

Seega võiks Tartu valijatega igati rahul olla (kui nad ainult kõige viletsamini Eestis valimas ei käiks).

Ühest küljest lubavad valijad jätkata stabiilsel linnavõimul, teisest küljest andsid nad ikkagi selgelt mõista, et Reformierakond peaks oma valitsemisstiilis üht-teist muutma, ja kolmandaks lõid Tartus ehk viimatiste valimiste kõige tugevama ja tundlikuma opositsiooni.

Tartu arhitektuuril on aga tavaliselt neli külge Mis võiks olla neljandaks?

Neljandaks võikski olla uue (vana) linnavõimu võime valija valikutest aru saada ja neid arvestada. Ainult nädala jooksul pärast valimisi võib ju uhkeldada endale või erakonnale antud häältehulga üle, edasi tuleks jalgadega taevast maa poole tulla.

Tartus tähendab see kindlasti sotsiaalpoole tugevdamist, valijad polnud sellega selgelt rahul. Kindlasti tähendab see ka linnavõimu palju selgemaid seisukohti ja tugevamat sekkumist linnaplaneeringusse ja -arhitektuuri, mille nõrkust ei kata enam kinni ükskõik milline viinapuuväät.

Kindlasti tähendab see kiiremat reageerimist probleemidele. Näiteks linnas tekkinud (liikumis)segadustele, sest on ju ilus, kui linnavalitsus pärast vabandab linlaste ees, kuid veel parem oleks, kui probleeme osatakse ette näha. Ja vastavalt sellele tegutseda.

Siia saab veel lisada: ja nii edasi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0