Entusiasmiga räägiti viisaastakust, töövõitudest, plaanimajandusest ja teab millest veel. Jutt oli keeruline, ega ma sellest suurt aru saanudki – lapse asi.

Aga õhtul jäid mu vanemad, puusepp Ain ja värvija Ljuda koos oma sõpradega, töölistega nagu nad isegi, pea hommikuni minu juurde. Titevarbaid kastma. Oh, ega nad sellepärast mingid rongavanemad olnud!

Olin algusest peale selline iseseisev ja sain endaga suurepäraselt hakkama. Mingit erilist hoolt ja tuge ma ei vajanud. Vastupidi, õhtu edenedes sain hoopis mina isale, suure vaeva nägijale, tuge pakkuda.

Näiteks siis, kui ta tööst – ja ehk millestki veel – väsinuks muutunud sammul minust möödus ja hiljem minu juurde magama jäi. See oli ilus päev!

Siis tuli aga uus ja hullem. Algatuseks ei meeldinud ühele eilsele peenele kodanikule see, et isa terve öö minu juures oli maganud. Üleöö oli väljapeetud kõnepruuk muutunud kõige tavalisema voorimehe väljenditeks, mida ta papat minu juurest ära ajades ohtralt kasutas.

Vähe sellest. Jumal teab mille eest tõsteti mind lageda taeva alla. Tuul, vihm, võõrad inimesed – olin päris hirmul. See oli kole päev.

Nüüd olen oma hirmudest üle saanud, kui jätta välja hirm nokastanud nolkide ees, kes võivad sul öösel ribid murda. Olen oma rolliga selles teie nii närvilises maailmas rahul.

Olen kõrvalseisja, vaatleja. Mulle ei lähe korda, mis päev on või milline riigikord. Ma ei kiirusta kuhugi. Mul pole muresid. Ma lihtsalt jälgin teid ja pakun teile tuge – nagu ühele väärikale Pingile kohane.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67