| Eks ma lähe nüüd ka sinna vaatama, kui Kilk ükskord selle restorani avab. Et kuidas on? Et kas ma tunnen midagi ära? Aga millegipärast olen juba ette üsna kindel, et sellest minu aja Volgast pole seal enam suurt midagi. Nostalgia ei taastu, kui väga me seda ka ei tahaks või kui väga me sellele oma turundust üles ehitada ei prooviks. Tartus on selle tõestuseks mitu näidet olemas. Kaks kuulsat kohvikut on nui neljaks üritanud ennast reanimeerida, kuid õnnestunud pole see kummalgi. Üks on Werner ja teine KoKoKo. Ega suurem osa meist neid kohvikuid ju ise tunne, teadmine pärineb kirjandusest, mälestustest, juttudest. Werneri puhul siiski natuke ka oma silmaga nähtust, kui tuletada meelde, et malemäng käis selles kohvikus veel ka siis, kui nimi polnud ammu enam Werner. Mõlemaid kohvikuid on uutel aegadel üritatud taastada, kuid peale nime pole midagi enamat saavutatud. Järjepidevus katkes juba ammu ja seda pelgalt nime tagasipanekuga tagasi ei too. Werner on lihtsalt kohvik ning KoKoKo nime panek Londoni hotelli restoranile oli lihtsalt ebaõnn. Wernerist ei ole saanud Tartu kirjanike ja kunstnike kogunemiskohta, nendele on meeldinud rohkem pimedamad ja nurgatagusemad Viinahavva ja Vaikne Nurgake (eks juba need nimed räägi iseenda ja ka kirjanike eest). KoKoKo ootamatu tagasitulek mõni aasta tagasi ei tekitanud isegi suuremat arutelu, kunagisest kohvikukultuurist rääkimata. Aeg oli lihtsalt läinud. Tookord, kui Londoni hotell valmis hakkas saama, räägiti poolisui ka võimalusest panna tollele restoranile ehk isegi veelgi kuulsam nimi, kui seda oli KoKoKo. Humal nimelt, sest just sealsamas asus kuulus õlle- (kas võib nüüd öelda) -restoran, mis oma seltskonnalt, õhustikult ja praadide suuruselt võistles Volga restoraniga. Õlle hulgalt aga kindlasti ületas viimast, sest alla kahe kannuga ei võetud seal jutulegi. Kui mäletate, mehed! Ehk olnuks Humala nimi tollele uuele restoranile õigem turundusnipp, arvasin tookord. Täna aga arvan millegipärast, et Londoni uut restorani poleks populaarseks teinud ka Humal, sest kes ikka tahaks oma hotellirestoranile seda õhustikku, mis valitses omaaegses Humalas. Aeg oli lihtsalt läinud. Aeg on vist läinud ka Volga taastamise jaoks – sellise Volga, nagu me seda tundsime, ja osa ka nina ja kõhuga veel ehk mäletab. Aga näete, justkui iseenesest panin ma eelmisesse lausesse sõna «vist», sest kui ikka ühel päeval sinna sisenedes trehvab kohe ülikooli õppejõudu Rein Toomlat ja tema ütleb oma vana tuntud lause «ei tea, kas homme seitung ikka ilmub», siis mine veel tea. |
