Kõik kuldmedalid pole kaugeltki võrdsed.

Kui olümpiakuld toob sisse miljon krooni, siis gümnaasiumi lõpetamisega kaasnev kuld, mille nimel ei tule sugugi vähem vaeva näha – ühtekokku tosin aastat –, toob kõrgemalt poolt preemiaks kaks raamatut.

Monika Milistver, eelmisel nädalal Puhja gümnaasiumi läbinisti viitega lõpetanu, sai Tartu maakonna juhtidelt tunnustuseks entsüklopeedilise teose maailma ajaloost ja vabariigi presidendilt raamatu Eesti lipust.

Vähemasti kodukant, Konguta vald, määras väikse rahalise toetuse. (Ärme täpsemalt rahakotis sobrame, eks.)

Nõnda siis otsustaski Tartu Postimees, et tõstaks omalt poolt tänavused tublimad koolilõpetajad suuremalt parnassile. Ja kutsus Monika Milistveri, umbes neljasaja õpilasega väikse Puhja gümnaasiumi eduka abituriendi, kuldmedalistide esindajana pretsedenditult mastaapsele pildile. (Miks just tema? Aga muidu on igal pool ainult Treffneri ja Härma, Härma ja Treffneri kooli õpilased. Kaua võib...)

Liiati, erinevalt linnaõppureist, on Monika Milistveri kuldmedal tema kodupaigas väike suursündmus. Küla peal, tunnistab ta, on inimesed vastu tulnud ja väljapaistvate õpitulemuste puhul õnne soovinud.

Ent ega ta sellest nina püsti aja. Väidab, et on täitsa tavaline tüdruk. (Tõe huvides olgu lisatud: 30 lõpetajaga Puhja gümnaasiumi läks veel üks kuld- ja kolm hõbemedalit.) Alles siis, kui oli lõpetanud 10. ja 11. klassi kiitusega – nagu ka mitu varasemat klassi –, hakkas ta mõtlema, et kui pisut pingutaks, siis saaks ehk kulla kätte.

Pingutaski. Ja saigi.

Paraku ei löö kuldmedal nüüdisajal kõrgkoolide uksi kaugeltki nii laias kaares valla nagu alles kahe kümnendi eest. (Kui üldse lööb? Ega vist mitte...) Sedasi möönabki Monika Milistver, et eks sel medalil ole pigem sümboolne tähendus. Ent hea tunde sai ta sellest ometigi.

Siiski peab vajalikuks märkida: «Kui kulda poleks saanud, poleks see maailma lõpp olnud.»

Ehkki tulevikuplaanid ootavad Monika Milistveril veel vaagimist – lausub, et ilmselt langeb otsus filoloogia kasuks, aga kas Tartu või Tallinna ülikoolis, ei seda veel tea –, tunneb ta, nagu küllap enamik teisigi värskeid koolilõpetajaid, et elu läheb nüüd põnevaks. Tekib ju rohkem valikuvõimalusi.

«Tegelikult on mul hea meel, et gümnaasium on läbi,» avaldab ta. «Kaksteist aastat on ikka väga pikk aeg.»

Aga mitte nii pikk, et peaks aja suveks maha võtma. Juba sel nädalal läheb ta tööle.

Nõnda pole sugugi võimatu, et see pilt siin koos uljaste rulatajatega jääb Monika Milistverile üheks viimaseks mälestuseks vallatust ja muretust lapsepõlvest.