Veel enne Postimehe külaskäiku õmbles Ella Vassar endale kitlit ja palus tütrel vaadata, kuidas rinnatasku paremini paika saaks. «Sinna käib valge pitstaskurätt. Kuhu ma selle siis panen, kui arst tuleb?» vastas ema tütre imestusele. Kirglik kalastajaÕmblemisele vahelduseks meeldib Vassarile üksi olles klaverit mängida ja televiisorit vaadata. Saja aasta eest Puhjas sündinud Ella Vassar on oma eluga rahul. Kadunud abikaasa Paul võimaldas tal kodus olla ja tegeleda kõige meeldivaga – õpetada peotantse, teha käsitööd ja kalastada. Kalavetel käimise mälestuseks on Ella Vassaril tänase päevani säilinud vihik, kus täpsed sissekanded kalapüügi kohta. Selle kohaselt oli tema esimene kalalkäik 1949. aastal ja viimane 1975. aastal. Esimene kalapüük jäi tulemusteta, ent 1975. aasta kohta saab vihikust lugeda, et naine püüdis kokku 6,1 kilogrammi ehk 145 kala. Sissekanded vihikus lõpevad samal aastal, mil Ella Vassari abikaasa suri. «Siiski käis ta ka edaspidi mõned korrad üksi kalal,» tähendas tütar Tiina Kõiv. Tütre sõnul on tema ema vahel nukker, et viletsa nägemise ja kehva kuulmise tõttu ei saa ta teistele enam midagi õmmelda ja teha väikseid heategusid. Kuid tegelikult see nii pole – kunagi juhuse tõttu Ella Vassari kätte jõudnud Menningute perekonna piibli sai ta hiljutisel Eesti kutselise teatri 100. sünnipäeval üle anda Karl Menningu lapselapsele Tui Menningule. «Rõõm oli mõlemapoolne,» märkis Kõiv. Elu õnne tänaval Ella Vassar usub, et on õnnelik inimene seetõttu, et on saanud elada koos loodusega: kevadel käed mullaseks teha, suviti ujuda, sügisel seenemetsas käia ja talvisel järvejääl kalastada. Ka praegu ei pea ta paljuks end külma veega pesta. «Mul on läinud elus päris hästi,» kinnitab praegugi üksi elav vanaproua. Naljaga pooleks meeldib tal ikka öelda, et on suure osa oma elust elanud mitte Õnne, vaid õnne tänaval. |
kõik galeriid
