Festival on pidulik ülevaatus või suurpidustus. Mis oli neli päeva väldanud Emajõe festivalil selle kirjeldusega ühist? Minu meelest suurt ei midagi.

Kindlasti on inimesi, kes paar päeva tagasi lõppenud üritusest enam vaimustusid. Aga sellest hoolimata peaks Tartu iga-aastaseks suursündmuseks pürgiv Emajõe festival rohkem elamusi pakkuma ka laiemale rahvahulgale peale mõnekümne andunud loodusehuvilise, kel jaksu ümber jõe traavida, putukaid-taimi uurida ja loenguid kuulata.

Suure osa festivalikavast moodustasid just nimelt kõikvõimalikud loodusretked ja -näitused. Nende eesmärk linlastele jõe kohta rohkem teadmisi jagada on muidugi ilus. Paraku tahaks suurem osa inimesi jõe kaldal mõnusalt külitades piknikut pidada ja millestki huvitavast sealsamas osa saada.

Ma ei süüdistaks neid sugugi loodusevaenulikkuses ega ükskõiksuses, pärast töönädalat on inimesed õigusega pisut laisad: tulevad festivalile elamusi saama, mitte neid sealt otsima.

Üritused aga olid mööda jõeääri laiali pillutud, ühest kohast teise seiklemine omajagu tüütu ja sageli seda ettevõtmist mitte väärt. Tartu tundus niiviisi ringi siblides korraga nii suur ja samas inimestevaene, sest kõiki kohti publikuga täita loomulikult ei jõutud.

Kogu päevane kava meenutas üht korralikku loodusmaja õppelaagrit või -päeva, aga mitte mingil juhul festivali.

Neli päeva selliste ürituste jaoks on ilmselgelt liig. Et inimesi festivalile meelitada, peaks neile rohkem pakkuma mitte niivõrd tegevuse, kui vaatamise osas.

Suuremast hävingust päästiski festivali pühapäevane veepäev. Sellele kogunenud rahvahulk näitas, et linlased veedavad jõe kaldal aega meelsasti, aga samas ka seda, et iga päev seal niisama parte ujumas vaadata saab küll ja küll. Sestap koguski rekordpubliku ettevõtmine, mis tõi tegevuse jõe peale.

Muidugi oleme ka mõnevõrra ära hellitatud. Suvel toimub igasuguseid üritusi piisavalt ja mingist telgist kostuv suvaline ansambel ja seal müüdav õlu ei meelita enam kedagi kohale.

Kõige suurem miinus oligi suure vabaõhulava puudumine, mis olnuks festivaliürituste keskseks paigaks ja mille vahetusse lähedusse võinuks koondada ka kõik ülejäänud ettevõtmised. Teatrid, kinobussid ja muu oleks pidanud tegutsema kindlalt piiritletud festivalialal ja niiviisi tõenäoliselt ka rohkem uudistajaid kogunud.

Praegu oli festivali keskuseks väike umbne telk, palju üritusi toimus aga hoopis mujal. Kuumal hilissuvepäeval ei taha keegi telgis kopitada, tegelikult usun, et isegi halvema ilmaga mitte.

Teiste seas murul istudes ja nina päikse-jõe poole hoides oleks muusikaline pool vähem tähtis tundunud ja leevendanud tõika, et kolm-neli tugevat esinejat nelja päeva jooksul on liiga vähe.

Peale telgi ja mõne laua-pingi selle kõrval polnud linlastel kuskil olla, seetõttu veetiski Pirogovis ja kesklinna välikohvikutes aega rohkem rahvast kui jõe ümbruses, nii nagu igal tavaliselgi nädalavahetuse õhtupoolikul.

Ja veel – pidu peetakse ikka peoriietes. Kes reklaami kuulma-nägema ei juhtunud, sellele jäi festival täiesti märkamatuks.

Atlantise kõrval varjus asuv festivalitelk ei hakanud kuidagi silma ja sildadest hakkas mul suisa kahju: mõned väiksed lipukesed kaarsillal reetsid üsna hädisel moel, et linnas käib parasjagu jõe ja sildade auks korraldatud pidu.

Sellist Emajõe festivali mina igatahes ei tahtnud. Loomulikult oleks alatu hakata üritust võrdlema hansapäevadega, mille eelarve on hoopis teises suurusjärgus, aga festivali nime kandev ettevõtmine võiks siiski selle moodi ka välja näha.

Või nimetatagu see järgmisel aastal vähem suurejooneliselt ümber Emajõe looduspäevadeks või muuks selliseks. Arvan, et mina igal juhul naudin siis jõge pigem kuskil linnast kaugemal piknikut pidades, nagu teen seda sageli.