Tegelikult on see ju päris vana lugu. Üheksa aastat tagasi (1997), Tartu ülikooli 365. aastapäeva tähistamise ajal, turgatas pähe küsimus: kus seisis ülikooli hoone 365 aastat tagasi? Krause projekteeritud suursugune peahoone on ju alles 188-aastane. Täpset ja kindlat vastust polnudki tollal varnast võtta. Targad mehed on küll oma artiklites ja raamatutes muu hulgas vihjanud, et ilmselt oli Rootsi ajal asutatud Tartu ülikooli sünnikoht kusagil praeguse peahoone (keskajal Maarja kiriku ala) läheduses Toomel. Teatakse, et just seal, Jesuiitide Kolleegiumi hoones, poolakatelt võimu haaranud Rootsi kuninga korraldusel avatud Tartu ülikool alustaski. Ruumid olnud seal nii väiksed, et osa õppetööd toimunud Maarja kirikus. Teabe kindel pank on arhiiv. Kuid keskaegse Tartu arhiivi dokumendid hävisid Liivi sõjas. Eesti Ajalooarhiivis 30 aastat töötanud Tiiu Oja selgitas tookord: rootsiaegse Tartu ülikooli, Academia Dorpatensise peaaegu kõik ajalooallikad asuvad Rootsi riigi ajalooarhiivis. Kaardid-plaanid tolleaegse Tartu linna kohta on Rootsi Sõjaarhiivis. Tollal tehtigi kaarte sõjaväe jaoks, sest huvituti kõigepealt linna piiridest ja kaitseehitistest. Mõnikord märgiti ära ka kirikud ja piiritleti eramaavaldused, teed-tänavad polnudki nii olulised. Tiiu Oja sai siiski tema poole pöördunud uudishimulikku rõõmustada. 1993. aastal oli ta pääsenud Eestist välja külastama Rootsi Sõjaarhiivi ning toonud sealt kaasa 17. sajandi Tartu linna kaartide koopiaid. Vaim valis Toomemäe Ühelt kaardilt ongi lugeda otsitud nimi – Jesuiten Collegium. Püüame kirjeldada. See on märgitud tookordse Maarja kiriku (praeguse ülikooli peahoone) taguse Maarja tänava (praeguse Jakobi) ja temast lähtuva, põiki üle Toome Lossi tänava poole kulgeva Kooli (praeguseks olematu) tänava vahele. Ehk nüüdseid tähistusi appi võttes – Toomemäe jalamile Jakobi 4 (ülikooli rahandusosakond) ja Jakobi 2 (keemiahoone) vahelises piirkonnas. Tänavate laiused pole praegu samad mis keskajal. Kuid kaart näitab, et Toomemäe nõlval see kolleegium asus ja siin siis see Rootsi ajal asutatud gümnaasium ning kohe samas avatud ülikool alustaski. Kaardile toetudes oli uudishimulikel julgust uskuda: Tartu ülikool alustas 1632. aastal tegevust Toomemäe nõlval praeguse Professorite tee («aeglane surm») äärsel alal praeguse majandushoone naabruses. Austaks monumendiga? Kultuuriloohuvilised olid õhku täis: «Ülikooli alguse koht vääriks kindlasti kivi ja kirja!» Academia Dorpatensise avamine tegi ju kaupmeeste ja käsitööliste linnast ülikoolilinna! Vaim valis oma asukohaks Toomemäe. Koha väärikat tähistamist pooldas ka Tartu ülikooli ajaloodoktor Helmut Piirimäe. «Postimehes» arutleti selle üle 1997. aasta talvel ja 1998. aasta kevadel. Novembrist märtsini hargnenud arutlus ajaleheveergudel jätkus Tartu ülikooli asutamisele kaasa aidanud Rootsi riigimehe ja Liivimaa kindralkuberneri Skytte päeval ülikoolis. Sellest, et Tartu ülikool ja tartlased peavad meeles ka poolakate poolt nelisada aastat tagasi asutatud koole (jesuiitide kolleegium ja tõlkide seminar), oli heas mõttes puudutatud ka Poola riik. Skytte päevast võtsid osa ja kõnelesid Poola vabariigi suursaadik Eestis Jakub Wolasiewicz ning Lublini ülikooli professor Jan Lewandowski. Tookordse Skytte päeva osavõtjaskond oli selle poolt, et Tartu esimeste koolide füüsiline asukoht linnapildis ära märgitakse. Haridusele pühendatud mälestustähis Tartu kauneima pargi, Toomemäe nõlval – see on ju hea mõte. Kunstnik Silver Vahtre oli ülikooli tellimusel mälestusmärgi ideekavandi loonud ja esitles seda ka kõnealusel Skytte päeval kaheksa aastat tagasi. Suured sünnipäevad Ehk saab see alguste algus järgmiseks juubeliks ära tähistatud, loodeti 1997. aastal. 10 aastat on möödunud lennates! Tuleval, 2007. aastal tähistame Tartu ülikooli 375. sünnipäeva. Üks ülikooli sünnikoha tähistamise pooldajaid aga ei pidanud enam vastu ja – tõi ise ikka veel tühjale nõlvale hiidkivi kohale! Niimoodi peaks toimima ka eestlaste rahvustunde ärataja Johann Voldemar Jannseni ja eesti rahvale laule loonud ja näitemänge kirjutanud Lydia Koidula tänukiviga – oli minu esimene emotsioon. Tartu on jäägitult isamaale pühendunud tartlased ära unustanud! Rahunenuna tuli aga endale tunnistada: pole siiski enam muistsed ajad, kui Kalevipoeg laudu tassis ja kive heitis… Mida aga arvab asjast kaheksa aastat tagasi mälestusmärgi ideekavandi esitanud kunstnik Silver Vahtre? Vahtre vastas, et ta avaldab oma arvamust kui kujundaja. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi disaini erialal lõpetanule on oluline tähele panna keskkonda, kuhu kunstiteos, mälestusmärk või tahvel paigutatakse. See on põhimõtteline lähenemine. Uus tähis peab keskkonda vääristama, kohta õilistama ja oma kujundatud ümbrusega seda kaunistama. Vaimuvaene on kedagi või midagi jäädvustada vaid nii – paneme püsti kuju või veame kohale kivi. Vahtre meenutas, et pärast ülikooli alguse tähistamise ideekavandi tellimust kõndis ta ülikooli õppehoonete vahel ning ümbrust vaadeldes tegi oma järeldused.
> Loe edasi |
kõik galeriid
