Viimase 15 aasta jooksul on haridussüsteemi nii tugevasti reformitud, et isegi elukogenud õpetajad enam ei tea, mida ja kuidas tuleb õpetada. Rääkimata sellest, kui mitu põhikooli või gümnaasiumi peaks Tartu-suuruses linnas olema näiteks aastal 2016. Mõned päevad tagasi astus mu juurde ülikooliaegne tuttav ja kurtis, et üheksa aastat armsaks saanud koolis käinud vennalaps ei saa sügisest enam kodukoolis jätkata, sest klassikomplektide arv on ülevalt ette antud ja uusi juurde ei avata. Tuleb hakata Tammelinnast Annelinna sõitma.Poliitiline otsus Haridusküsimused paneb paika poliitiline tahe, volikogu sätestatu vaidlustamisele ei kuulu. Koalitsioon ütleb, kui mitu esimest ja üheksandat klassi võib avada. Koolijuht tuleks lapsevanematele vastu, aga ei saa temagi poliitilise tahte vastu. Omapäi tegutsemine toob kaasa karistuse! Paljudele on aga arusaamatu, kuidas saab noore inimese tulevikku seada poliitilise tahte järgi. Paraku on see hariduspõllul süvenev nähtus. Pärast N Liidu kokkuvarisemist pole me targemad toonastest suunajatest, vaata et astume veel truumalt nende jälgedes. Praeguseks on omaaegne koolivõrgustik kapitaalselt pea peale pööratud, kes gümnaasiumi ei pääse, see mingu ametit õppima mujale. Ent kuhu? Kutsekoolide arv on 1990. aastaga võrreldes kahanenud kordades ja pakutavad erialad ei köida noori. Omal ajal teadsid kõik, et 7. keskkool (Karlova) oli tugev ajaloos ja muusikas, omaaegne 5. keskkool (praegu Tamme gümnaasium) lõikas loorbereid geograafias ja 2. keskkool ehk Härma andis inglise keelele tugeva põhja. Praegune süsteem soosib elitaarsust – räägitakse ainult Treffnerist ja Härmast, nagu teisi koole polekski. Ametisse astunud abilinnapea Jüri Sasi kinnitas mulle aprillikuus, et koolide seisukord on muret tekitav. Kui kõik Tartu koolide hooned remontida, on vaja üle miljardi krooni ja aega kulub 10 aastat. Õppeaasta jooksul jõuab remontida vaid ühe koolihoone. Miks on lastud kõigel nii kaugele minna? Osakond tuulte pöörises 1990. aastate esimesel poolel juhtis linna hariduselu Jüri Sasi ja müts maha tema ees – raskel ja keerulisel ajal koolivõrk säilis, ehkki näpuotsaga eraldatud raha jagamine oli omaette kunsttükk. Sasi lahkumine haridusosakonnast tõi kaasa segadused, mis kestavad tänaseni. Juhatajad vahetuvad nii sageli, et nende nimesidki ei jõua selgeks saada. Mõnigi koolijuht on eravestluses pihtinud, et selline isevool lõpeb ükskord katastroofiga. Lõpetada tuleks haridusministeeriumi uperpallid ja lausa jahmatavad poliitilised lollused. Kui meie ajal saadi lõpukirjandi hinne teada kahe päeva jooksul, siis nüüd praetakse gümnaasiumilõpetajaid teadmatuses kooli lõpuni. Kas oma kooli õpetaja enam ei oska töid parandada ja hinnata, et neid peab vedama ühest Eesti otsast teise? Ametnik ütleb, et see tagab objektiivsuse. Huvitav, kas 20 aastat tagasi olid keskkoolilõpetajad lollimad ja valitses subjektiivsus. Haridust peaks juhtima spetsialist, mitte poliitiline tahe ja oskamatu inimene. Meil on palju tublisid õpetajaid, kes võiksid Munga tänava majas koostada õppekavasid ja olla ministri seisuses. Koolide hulk Linnas ringleb pikemat aega jutt, et vähem kui kümne aasta pärast on Tartus 4-5 gümnaasiumi, ülejäänud muudetakse põhikoolideks. See oleks äärmiselt rumal ja lühinägelik päevapoliitiline otsus. Ilmselt on kitsas ringis väljakäidud idee puhul silmas peetud 1990. aastate keskpaiga väikest sündimust ja tõdetud, et suurte koolihoonete järele pole enam vajadust. Võimalik, et kinnisvara arendajad on mõnelegi tänasele koolihoonele silma visanud ja plaane seadnud, mida seal võiks hakata arendama. Ilmne on paralleel lasteaedadega – 90. aastate algul paljud Tartu lasteaiad suleti ja muudeti äripindadeks. Aga näe – äkitselt hakkas sündimus suurenema ning alles jäänud koolieelsed lasteasutused ei suutnud soovijaid enam vastu võtta, vanemad peavad mitu aastat järjekorras ootama. Kõik ei saa koha saamiseks kasutada ka kullakoormast kallimat ehk tutvust. Kui jätame alles viis koolimaja ja laste sündimus ikka suureneb, kas hakkame siis aastail 2015–2020 vahepeal kinni pandud ja maha müüdud koole kinnisvarafirmadelt tagasi ostma või – veel hullem – ehitama sadu miljoneid kroone (siis vist küll kümneid miljoneid eurosid) maksvaid uusi maju. Seda saab lubada väga rikas riik, mitte väike Eesti. Koolijuhid, õpetajad ja lapsevanemad ootavad selgust, milline on Tartu hariduse tulevik aastate pärast. Kool jagab katust Veeriku koolis omandavad lisaks põhikooliõppuritele pooleli jäänud haridust täiskasvanud. Algklasside õpilased peavad iga päev nägema, kuidas need, kes omal ajal ei viitsinud õppida, vahetundidel nurga taga suitsu pahvivad või koguni õlut kummutavad. Linna haridusjuhid ja poliitiline võim on asjast teadlikud, ent vaatavad ükskõikselt pealt. Ammu oleks tulnud leida koht täiskasvanute gümnaasiumile. Omal ajal ehitati Veerikule koolimaja teadmisega, et kunagi muutub see keskkooliks või gümnaasiumiks, riigikorra vahetudes aga ei jätkunud enam lapsi.
> Loe edasi |
kõik galeriid
