XXI sajandi Tartu kunstiaia hea ja halva tundmise puu. Foto: Artur Borissenko

Ja isegi neid, kes on kõige laiemalt levinud tähenduses kunstnikud, leidub mitut sorti.

Huviline silm märkab XXI sajandi Tartu kunstiaias muu hulgas videokunsti võrseid, uusmeedia muru, tegevuskunsti peenart, fotokunsti hekikest, tarbekunsti (tekstiil, klaas, nahk, metall, keraamika) klumpi ja skulptuuri põõsast. Üle kõige kõrgub aga maalikunsti ja graafika puu.

Siinsete ridade kõrval on kujutatud just see viimati nimetatu. Et sellest oleks aga meie lugejatele käegakatsutavat tulu, siis on see võtnud hea ja halva tundmise puu kuju. Kunstnike nägu viljad on sorditud nii, et oleks selge, millise kunstniku looming on hea ja milline parem või halvem. Aga see, et puu on kiratsev, annab märku kogu meie kunstiaia kiratsemisest.

See puukujuline edetabel ei sugenenud ajakirjaniku peas niisama kergelt, ühe ropsuga. Nõuandeid andis üksteisest sõltumatult kümmekond asjatundjat, kelleta oleksin kogu ettevõtmisega küllap puusse pannud.

Lugu sai alguse pool aastat tagasi, 23. novembril, mil Tartu Postimees avaldas Tartu luuleparnassi, kuhu olin edetabelisse seadnud tartlastest luuletajaid. (Imekombel pääsesin pärast selle ilmumist avalikust hukkamisest ja isegi verbaalne koslep oli kardetust leebem.) Üks tookordse paarislehekülje märkajaid oli kunstnik Ilmar Kruusamäe, kes küsis, millal ilmub Tartu kunstiparnass. Jäin vastuse võlgu.

Nüüd, millalgi kevade hakul põikas toimetusest läbi luuletaja Indrek Hirv, kes jagas luuleparnassil koos Jaan Kaplinski ja Hando Runneliga kõige kõrgemat tasandit. Kunstiharidusega poeet rääkis, et oli külmad ajad üle elanud Andaluusias ja pidanud koju sõitmiseks müüma maha maali, mille ta sealsamas Hispaanias oli teinud. Üksiti tuli jutuks, et ehk võiks teha kunstnike edetabeli, mille nimeks soovitas Hirv panna Tartu kunsti Montparnasse ja selle tipuks Imat Suumanni.

Edetabeli koostamisel ilmnes aga, et see Pariisi lõunapoolne linnaosa sobinuks Tartust pärit kunstnikega kokku pärast Esimest maailmasõda. Praegu, XXI sajandil, mil suur osa maailmast on kistud Iraagi sõtta, on välismaale asja suhteliselt vähestel Emajõelinna kunstnikel. Suurem jagu neist jääb oma loominguga konutama kodulinna ateljeedesse, galeriidesse ja näitusesaalidesse, isegi pealinnas korraldatavatel väljapanekutel on neid esindatud kiduralt. Niisiis tuli otsida Montparnasse’ist asjakohasem kujund. Selleks osutus puu.

Et saavutada sellesse maalikunstnike ja graafikute subjektiivsesse järjestusse natukenegi objektiivsust, palusin kümmekonnal kunstiasjatundjal saata oma tipptosina kunstnikest, kes on aktiivsed olnud viimasel viiel aastal.

Koos edetabelitega sain ka kommenteerivat teksti. Näiteks Tartu Kunstnike Liidu galerist Külli Aleksanderson võttis oma pingerea koostamisel aluseks kunstnike tööde valimised-ostmised kunstimuuseumide püsinäitustele-kogudesse, erakogujate ja üleriigiliste ülevaatenäituste kuraatorite huvi, välisnäitustel esinemise. «Need on mõõdetavad suurused, mis eeldatavasti peaksid olema märgiks kunstniku loomingu olulisusest meie kultuuriruumis,» märkis Aleksanderson.

Et see puu iseenesest näeb välja kidur ja kuivanud, ei ole kujundaja omavoli. «Maali madalseis!» hüüatas kunstiajaloolane Enriko Talvistu, kui kommenteeris enda koostatud edetabelit. Kuid graafika ja skulptuur on tema silmis veel täbaramal järjel. «Skulptuur on küll enam kui varjusurmas,» tõdes Talvistu. Ainult Mati Karmin ja Ahti Seppet pumpavad sellele kunstiliigile mõnikord elustavalt värskeid sõõme.

Kunsti tõsimeelsed hindajad on leppimatult pahaks pannud selliste kunstnike loomingut, mis ei teki sisemise vajaduse sunnil, vaid on tingitud millestki muust, näiteks raha teenimise või meelelahutusmeediasse sattumise eesmärgil.

Tartu kunsti hea ja halva tundmise puu ühel viljal on Navitrolla nägu. See mees on aga nälgiva ja külmetava looja elu asemel valinud äriliselt eduka kunstniku tee. (Samalaadse suuna on võtnud tema järgija Nerva.) Navitrolla õigustuseks on eeskätt tema hea maalitehnika, aga muu hulgas ka teravmeelse pildikeele valdamine, mis kunstioksjonite korraldaja Tiia Karelsoni hinnangul on meelepärane väga paljudele, nii kohalikele kui ka välismaistele näitusekülastajatele.

Siinse subjektiivsel summeerimisel tekkinud pingerea kontrollimiseks sain kasutada Tartu kunstimuuseumis äsja avatud püsiväljapanekut, mille kohta rääkis koostaja Reeli Kõiv, et näitusele ei ole mahtunud kõik Tartu kunstnikud, vaid ainult parimad. Ja mul oli väga hea meel näha viltuses majas töid ka neilt, kes on siinse puu viljade hulgas: Peeter Allik, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Albert Gulk, Eda Lõhmus, Meiu Münt, Priit Pajos, Anne Parmasto, Jaan Punga, Enn Tegova jt.

Heameel tabas mind ka siis, kui eile selgus, et Kristjan Raua nimelise aastapreemia saab teiste hulgas Peeter Allik – ta ju mees meie edetabeli ladvast.

Narr oleks arvata, et pärast nende ridade ilmumist hakkab Tartu kunstiaias maali ja graafika puu rikkalikumalt õilmitsema ja mahlakamaid vilju andma. Kui lisanduks kas või mõni näitustel käija! Tartu kunsti hea ja halva tundmise puust saab vihjeid, milliste kunstnike tööd väärivad teistest enam süvenemist.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5