Huvi loodusturismi vastu on viimastel aastatel jõudsasti kasvanud nii eestlaste kui ka Eestit külastavate välismaalaste seas – inimesed tahavad minna «tagasi loodusesse», olgu selleks siis kalapüük või looduse pildistamine. Eestis on loodusturismiks suurepärased võimalused ja loodusturismi areng on lisatud ka Tartumaa arengustrateegiasse. Samas on Tartumaal praegu vähe omavalitsusi, kes oma turismipotentsiaali ära kasutavad. Eesti loodusturismi üks põhilisimaid eeliseid on see, et Eesti on territoriaalselt kompaktne ning väikesed vahemaad võimaldavad ka lühikest looduspuhkust. Omavalitsused ja ettevõtjad pakuvad siinsele loodusturistile nii ettevalmistatud turismipakette kui ka iseavastamisrõõme. Eesti loodusturismi kaks suurimat turgu on Soome ja meie ise. Suurlinnade ja kuurortpiirkondade läheduses on väliskülastajaid siseturistidest rohkem, muudes kohtades püsivad ülekaalus siseturistid. Arenguruumi jagub Tartumaa arengustrateegia aastani 2014 räägib piirkondlikust tasakaalustatusest: igas Tartumaa piirkonnas on kohalikku loodust tutvustav liikumis- ja loodusrada ning need moodustavad maakondliku võrgustiku. Tartumaal on vähemalt kümme korrastatud ja hooldatud puhkeala ning vähemalt viis atraktiivset turismi tõmbekeskust. Nende eesmärkide saavutamiseks nähakse ette turismiinfosüsteemi arendamist, uusi turismitooteid (turismilaevanduse areng, ravi- ja terviseturism, Võrtsjärve aktiivpuhkuse väljatöötamine, ökomuuseumid), loodusturismi edendamist looduskeskuste varal, olemasolevate matkarada- de hooldust ning uute rajamist. Tingimused loodusturismi arenguks on Tartumaal head, kui mitte väga head. Kombineerides olemasoleva looduskeskkonna ja kultuurilis-ajaloolise väärtusega objektid, on tulemuseks terviklik keskkond loodusturismi arendamiseks. Tegelikkuses on Tartumaa omavalitsused loodusturismi alles avastamas – praeguse seisuga peetakse loodusturismi all enamjaolt silmas matkamistingimuste loomist. Vaid üksikutes omavalitsustes on loodusturism suhteliselt heal järjel, näiteks Tähtvere, Nõo ja Rannu vallas. Rannu vald on teinud loodusturismi arendamiseks suuri investeeringuid, rajades Võrtsjärve järvemuuseumi ning korrastades Jõesuu puhkeala, Tähtvere vald rajanud lisaks arengukavas märgitule ka mitmeid uusi loodusturismi infrastruktuuri objekte. Leidub ka omavalitsusi, kus pole loodusturismiga tegelema hakatudki, näiteks Piirissaare, Tartu ja Vara vald. Peamiselt on see jäänud rahapuuduse ja selliste spetsialistide vähesuse taha, kes tahaksid ja/või suudaksid turismivaldkonda arendada. Kasin tõukejõud Omavalitsused toovad oma arengukavades turismi vähese arendamise põhjuste seas välja ka maakonnakeskuse Tartu kauguse neist, teisisõnu – mida kaugem vald, seda vähem tuleb sinna raha ja inimesi. Loodusturismi aktiivseks arendamiseks puudub tihtipeale motivatsioon, sest see ei tooda kasumit ju omavalitsustele, vaid eelkõige turismiteenuseid pakkuvatele eraettevõtjatele. Näiteks omavalitsuse rajatud matkaradade ja telkimisplatside kasutamise eest siseturist tavaliselt maksta ei soovi. Et aga just selliste mittetulusate projektidega omavalitsused loodusturismis enamasti tegelevad, on nende kesine areng justkui ette nähtud. Selge pole ka see, kes peaks turistid kohale meelitama: tegelema reklaami ja teabe edastamisega ning pakkuma muid asjakohaseid teenuseid, sest päris ise, ilma kutsumata, loodusturist tihtipeale matkarada üles ei leia. Seni on vastava avapaugu teinud SA Tartumaa Turism ning infot pakuvad ka Eesti loodusturismi katusorgani-satsioonid MTÜ Eesti Maaturism ja Eesti Ökoturismi Ühendus. Niisiis soovivad omavalitsused loodusturismi arengut heade looduslike eelduste tõttu küll näha, ent sellekohaseks tegevuseks oodatakse euroraha või rikast kosilast, kes tuleks, avastaks, looks, jäädvustaks ning tutvustaks piirkonna tulevikuvõimalusi. Koostöö võimalused Edasise arengu seisukohalt on tähtis omavalitsuste koostöö – nii on suurem tõenäosus leida vajaminevat raha, sest ka Euroopa Liidu struktuurifondidelt saavad enamjaolt raha üksnes terviklahendused. Mitmed vallad on sellise koostööni juba jõudnud, seda eelkõige ühiste looduslike objektide suhtes nagu loodus- ja maastikukaitsealad (näiteks Emajõe Suursoo kaitseala, mis ühendab Luunja, Meeksi, Mäksa, Vara ja Võnnu valda), suuremate piirkondade turismialad (Võrtsjärve ümbrus, Elva ümbruses olevad Vapramäe-Vellavere-Vitipalu matkarajad) ja Emajõe Jõeriik, mis ühendab suisa 11 omavalitsust. Senisest suuremal määral peaksid vallad lähtuma maakonna ja Lõuna-Eesti arengustrateegiast, mis võimaldaks arendada loodusturismi süsteemsemalt kogu maakonna või Lõuna-Eesti tasandil, määratledes valdkonna tervikkontseptsiooni. Kindlasti peaks põhitähelepanu pöörama kolmele küsimusele: mida, kuidas ja kellele pakkuda. Üheselt pole selge, kas see peaks olema sise- või välisturist. Hetkel tundub, et loodusturismi arendamisel on liialt agaralt hakatud tähelepanu pöörama just välisturistile. Siseturismi arengut mõjutab ühelt poolt Eesti elanike sissetulekute suurenemine, teisalt aga meelitavad inimesi järjest rohkem odavad välisreisid ja otselennud uutesse välissihtkohtadesse. Selleks, et näiteks Tartu linna elanik käiks välisreiside kõrval edaspidi ka sisereisidel ja et areneks piirkondlik loodusturism, on vaja lisaks atraktiivseid teenuseid, näiteks luua aktiivse puhkuse võimalusi. |
Kõik tänased
