Kuukommentaar: Alaver trikitab taas

Peatreener näeb asju liiga süngetes värvides. Lõppeks said tema püstitatud hooaja eesmärkidest – üks MK-etapi võit, kaks meest pjedestaalil, kolm esikuuikus ja viis esikümnes – rohkem kui pooled täidetud. Etapivõitu küll ei tulnud, aga Mae oli Otepääl teine, Veerpalu ja Peeter Kümmel jõudsid Otepääl esikuuikusse. Lisaks sõitsid veel korra esikümnesse nii Mae kui Veerpalu ja samuti Timo Simonlatser Praha linnasprindis. Ega Priit Naruskilgi palju puudu jäänud, kui ta lõpetas Stockholmi sprindi 11. kohaga.

Ent ärgem unustagem eufoorias veel ühte dimensiooni: sportlaste endi püstitatud eesmärke. Kuidas need täitusid?

Poolteist aastat jalatraumaga võidelnud Veerpalu nimetas oktoobri lõpus peaeesmärgiks MK-le võistlema pääsemise. Pääses, ja jõudis kõigis startides punktikohale.

Mae rääkis sügisel, et sihib MK-sarjas 15 km sõidus esikolmikukohti. Ühe saigi kätte.

Aivar Rehemaa teatas, et peab rahuldavaks, kui jõuab MK-etappidel 30 parema hulka, ja heaks seda, kui pääseb 20. koha piirimaile. Jõudis 30 sekka kolmel korral ja lõpetas Asiago sprindi 20. kohaga.

Ehkki ülejäänud koondislased jäid isiklikele eesmärkidele alla, tähendab kolme mehe sihile jõudmine seda, et võrreldes mulluse hooajaga, mil eesmärgid suutsid täita vaid Kümmel ja Kaspar Kokk (nemadki poolenisti), on edasiminek siingi tubli 50-protsendiline.

Paraku, kui nüüd eelmise hooaja võrdlusega jätkata, võtab rõõmsat tõlgendust võimaldav pilt sünged värvid. Sellised, nagu need peatreenerilegi paistavad.

Kust otsast arve ka ei uuri – ja sport on statistikapõhine, siin subjektiivsed arvamused tõe kriteeriumiks pole –, ikka näitavad need Eesti suusatamise vähikäiku.

Vaatame, kui suure MK-sarja punktisaagiga on Eesti meeste koondis lõpetanud hooaegu. Kevadeks 2004 jäi ühiskontole 1000 punkti (punkte teenis kuus meest). 2005 kevadel löödi arvepidamine lukku 800 punktiga (8 meest). Kahel järgmisel talvel teeniti vastavalt 622 ja 422 punkti (resp. 8 ja 7 meest) ning tänavu, tiitlivõistlustest vabal hooajal ainult 402 punkti (9 meest). Laskumine on olnud pikk ja pidev.

Aga siin on veel teine võimalus: vaatame, kui mitu korda on Eesti mehed jõudnud võistlustalvedel esikümnesse. 2004 kevadega lõppenud hooajal suutsid nad seda 16 korda, millest rohkemaga said hakkama vaid viie riigi esindajad. Edasi on see arv samuti muudkui kahanenud: esmalt 15-le, siis kümnele, mullu kaheksale ja tänavu viiele. Lõppenud hooajal kogusid Eestist rohkem esikümnekohti kümne riigi suusatajad.

Selge see, et kui igasugused summad on vähenenud, on vähenenud ka liidetavad. Kui jätta kõrvale Veerpalu, kes eelmisel hooajal MK-sarjas ei osalenud, ja Vahur Teppan, kes debüteeris MK-sarjas alles tänavu, siis kõik ülejäänud peale Rehemaa ja Naruski jäid oma mullustele tulemustele alla. Näiteks Mae oli mullu 203 punktiga 26., nüüd 123 punktiga 52. Kümmel oli 103 punktiga 51., nüüd 47 punktiga 79. Ega Naruski ja Rehemaa tõuski suur olnud: punktisaak kasvas vastavalt 22-lt 31-le ja neljalt tosinale.

Nõnda kerkibki küsimus, kuidas suutsid valdavalt taandarengut näidanud suusatajad täita rohkem kui pooled peatreeneri püstitatud eesmärkidest. Ja need eesmärgid, olgu meelde tuletatud, panid oma utoopilisusega sügisel kõiki ajakirjanikke muigama.

Siin pole siiski mingit hookuspookust. See on Alaveri vana trikk: tuleb hoolitseda, et iga mees suudaks vähemasti korra teha talve jooksul etteaste, mille üle uhkust ja heameelt tunda. Seda nad suutsidki.

Järgmiseks ja ülejärgmiseks hooajaks on Alaveril aega oma ammust trikki lihvida, et mehed ei sõidaks maksimumi, millal jumal juhatab, vaid ikka talve tähtsaimal jõuproovil, Libereci MMil ja Vancouveri olümpial.