Berk Vaher: postkaartidel kõngenud Tartu

Muidugi tuleks Kaarsillale installatsiooni tegijatele auhind anda. Mõistagi virgutas ka mõne kuu tagune eluskehadega originaal paljude linlaste usku noortartlaste elujulgusse, aga miskipärast lüüakse sellesinase kummist versiooni üle meedias isegi rohkem lokku.

Omapära ja isemõtlemine on taunitav, kõik tuleb väikekodanlikult ühenäoliseks tasalülitada (meenutagem linnamajandusosakonna totrat sõda Eesti parima kohviku Truffe suvise välikohviku kujunduse vastu) või võltshiilgusega üle glasuurida (linnakunstniku ja linnaarhitekti planeeritud kuldkate Vabaduse sillale).

Sellist nägu tahab Tartu ju muule Eestile ja maailmale näidata. Sain sellest taas aru jõulude paiku, kui otsisin Tartu-teemalist postkaarti oma Inglismaal elavale sõbrale saatmiseks. Vaatasin neid kaarte ja õudne hakkas.

Pildid elavast Tartust

Neilt vaatas vastu mitte vaimuga linn, vaid vaimude linn – külmalt kiiskav ja õõvastavalt inimtühi. Majad, sillad, ausambad, tühi Raekoja plats. Mõnele veel kullatolmu ka peale puistatud. Kes peaks tahtma sellisesse anonüümsesse kõngenud kantsi tulla? See ei ole aastatuhandete vanune Peruu, mille kadunud linnad seiklejaid meelitavad.

Peeter Linnap on mitmel pool kirjutanud, et see elutult klantsiv esinduslagedus on terve Eesti promomaterjalide probleem – ent Tartu ei peaks ses asjas ju teiste sabas lohisema!

Näidata oleks niivõrd paljut. Inimesi, sündmusi, ärksat tänavakunstigi. Ja ärgu tuldagu siin ütlema, et «majade sees on ju ka inimesed» – Saint-Exupery võis endale seda lubada, et Väike Prints jäi rahule ta joonistatud kastiga, kus lammas sees pidi olema, kui kirjanik lammast joonistada ei osanud.

Tartu mainekujundajad peavad praegu avalikkusele selgitama, milleks nad üldse olemas on – kastikestest selleks ei piisa.

Milliseid Tartu postkaarte sooviksin mujal elavatele sõpradele saata?

Raekoja platsist seal osavalt ringisõitvate üksratturitega. Loominimestest zooloogiamuuseumis aasta tagasi Triinu Pungitsa moeetendusel «Ekskursioon». Rahvusvaheliselt tuntud poetessi-elektromuusiku AGFi mullutalvisest esinemisest botaanikaaias («paarile kilpkonnale ja paarikümnele inimesele», nagu ta ajakirjas Wire kirjeldas oma aasta meeldejäävaimat kontserdielamust – korralik Tartu vaatas samal ajal telekast presidendi vastuvõttu).

Mõnest hubasest peost Genialistide Klubis (linna vahvaimas alternatiivkultuuri keskuses, mida Laine Jänes valimiskampaania ajal «kultuuritänava katkiseks hambaks» nimetas). Kalev Vapper juuniori suurejoonelisest koolilõpetamisest. Noist lumes ja vihmas tänavail lugevaist tüdrukuist, kellest olen juba varem juttu teinud. «Karvasest» ja korporandist Zavoodi hoovis kõrvuti «asja tegemas». Inimestest.

Neile, kes kummati eelistavad maastikke, sooviksin saata postkaarte nendest Tartu aladest, kuhu turiste kunagi ei viida ja kuhu linlanegi naljalt ei satu (sest seal pole puhas ega ilus, pole «säravat arengut»), kuid kus on ometi rohkem elu ja hinge kui mõnes ärakäiatud paraadvaates.

Endisest sõjaväeosa maa-alast, kus põõsaste, mööblirisu ja kaltsuprahi keskel idanevad barakkides taaskasutuspoekesed. Suurest järelhaagisest kirjaga Baltijos Cirkas Lodjakoja juures. Linnadžunglist Emajõe luhal. Hüljatud tehastest, mis tulvil unistusi Tartu Kultuurikatlast. Hiinalinna pappubrikutest, mis ühe terase kommentaatori sõnul on Rõõmu tee kirevaist kuutidest paremad, sest haljastusvõimalusi on rohkem. Ühest-teisest kolipoest paarikümne aasta taguse sildi all mõnes Narva maantee majas. Tartust.

Millised on teie kaardid?

Tartu grafiti pärast ei pea enam muret tundma – asjahuviliste eestvõttel on ilmunud terve temaatiline kalendermärkmik, kus leidub küllaga vahvat ja vaimukat kujundlikku mõtlemist, mis ütleb Tartust palju rohkem kui ametlik esindusgraafika.

(Neilt, kes peavad grafitit linnaruumi reostamiseks, tuleks küsida: on see murdosagi võrra nii kahjulik kui ahnete, ent saamatute «arendajate» kiirkorras kokkuklopsitud koledad uusehitised, mille kasutusluba tuleb elanikel endil hankida?)

Võidakse öelda, et paljudki neist näidetest jäävad postkaardil võõrastele arusaamatuks. Ent kas kumminukkudeta silla pilt on nukkudega silla pildist kuidagi kõnekam? Selliseid on sadades ja tuhandetes linnades, ning palju uhkemaid ja ilusamaid.

Tavanormist hälbiv tekitab aga uudishimulikus soovi teada saada lugu pildi taga, ehk tulla ka oma silmaga vaatama, mis inimesed need siin ometi elavad.

Eks need toodud näited samas räägivad siiski ühest pilgust, ühest suhtumisest linna ja selle inimestesse. Kuid tartlasi ei ole ju veel ühenäolisteks väikekodanlasteks «arendatud», paljudel on oma eripärane suhe linna ja selle inimestesse.

Sestap ütlen lõpetuseks kommentaatoritele: jätke autori isik ja abstraktne manamine teiseks korraks ning kirjutage hoopis, milliseid postkaarte Tartust teie sooviksite näha ja saata; milline on teie meelest selle linna tegelik pale ja vaim.

Toimetas Berk Vaher, kirjanik